Tahad Jumalat naerma ajada, räägi talle oma plaanidest vol.2 ehk kuidas maailm tutvus uut liiki pisilastega...

No nii, ma olen sooritanud kõik klassikalised karantiinitegevused, olen  ära koristanud oma toa, aitasin koristada ka korterit, pesin pesu ning triikisin. Jumal, kuidas ma vihkan triikimist, õigemini ma ei vihka, sest viha on väga sügava tähendusega sõna ja emotsioon, aga minu kehale on triikimine täiesti talumatu tegevus. Kuigi toad on koristatud, on vastikud tolmurullid jälle platsis. Põhjus, miks tolmurullid tekivad, on ju tegelikult teada. Teadupärast on tolm tolmulestade väljaheide, mida me rõõmsalt endale sisse hingame. Aga pisilastest rääkides, tahaksin veel teiega jagada mõningaid huvitavaid fakte väikestest silmale nähtamatusest tegelastest, kes erinevalt inimese toiduahela tipus olemise illusioonidest ruulivad maailma. Tehes seda juba aegade algusest, mil inimene polnud veel tuld avastanud. Aga tuleme tagasi miniatuursete eluvormide juurde, mis jagavad seda maakera kõikide teiste elusolenditega ja mis enamikes inimestes suuremalt jaolt tekitavad vastikust. Esiteks pole ükski inimene kunagi üksi, sest teadlased on tõestanud, et inimkehal on ligikaudu poolteist kilo kõiksugu mutukaid ning kõigil on oma funktsioon. Teine „vahva“ tõsiasi on pisut pikantse iseloomuga ja tõenäoliselt muudab see igavesti teie arusaamu magamisharjumustest. Kui te õhtul magama lähete ja rahulikult unemaale triivite, tulevad teie nahapooridest välja väikesed ämblikulaadsed pisilased, et teie nahapinnal sugu teha. See protsess toimub üle terve keha. Pärast meeletut seksiorgiat lähevad nad pooridesse tagasi, et muneda munad. Nende eluiga on kõigest kaks nädalat. Nii leiab see armutsükkel aset päevast päeva, nädalast nädalasse ja aastast aastasse. Aga mis on nende ämblikulaadsete olevuste ülesanne, seda ma ei oska teile öelda ja muide ükski pesemine, ükskõik kui põhjalik, ei aita mikroobidest lahti saada ning selleks pole ka vajadust, nad on sa meist. 

Muuhulgas sorteerisin ka oma riidekapi ära ja üllataval kombel ei leidnud ma väga palju asju, mida võiks saata taaskasutuskeskusesse. No arusaadavalt ma ei lähe taaskasutuskeskusesse töllerdama nüüd, mil ennustatakse haigete „spurti“, vaid ehk kunagi hiljem...kui õnnestub. 

Kroonilise haigena olen aru saanud, et väga pikaajalisi plaane pole  mõistlik teha, sest elu, nagu praegune olukord on tõestanud, on täis ootamatusi. Ma arvan, et paradoksaaselt suudavad kroonikud emotsionaalselt palju paremini käesoleva olukorraga kohaneda. Aga see ei ole muidugi üldistus, sest osa inimesi võib-olla vajuvad veel suuremasse masendusse ja osa n-ö tervetest on väga tublilt kohanenud. Miks mitte. Enamik meist kroonikutest ei ela tavamõistes „täisväärtuslikku elu“, mis on muidugi väga suhteline mõiste. Mida tähendab täisväärtuslik elu? Ma ütleks, et minu elu on näiteks väga küllaldane, on ka mõningaid puudusi, aga neid esineb ka meie n-ö tervetel kaasmaalastel. Meie, kroonikud, teame, mida tähendab, kui tervena elatud elu saab diagnoosi saabudes otsa või muutub kardinaalselt. Mitte kohe alguses, aga ajapikku võivad tekkida nii füüsilised kui ka vaimsed piirangud, mida praegusel ajal kogevad kõik inimesed üle maailma. Kõik elumuutused, mis lähevad vastuollu meie igapäevaste arusaamadega, võivad olla tohutult frustreerivad, ahistavad, kurnavad ja väsitavad. Ja kohati tekib tõesti tunne, et praegune olukord on justkui  eelmäng maailmalõpule... Järgmine tase oleks kui mõni suurriik, jätan selle siinkohal mainimata, päästaks valla mõne arvuti superviiruse, mis viiks rivist välja näiteks 95% maailma infotehnoloogiast. Siis oleksime kõik keskajas tagasi. Mõelgem ka sellele.

Nagu enamikel inimestel, olid ka minul enne eriolukorra väljakuulutamist plaanid. Nimelt sel aastal saan aprillikuus 40-aastaseks. Mamma mia, kuhu see aeg küll läheb... Minule isiklikult on 2020. aasta väga sügava tähendusega. Nüüd jagan teiega pisut numbreid. 15 aastat on möödunud minu viimasest ametlikust sünnipäeva tähistamisest. Põhjus, miks ma toona loobusin sünnipäeva tähistamisest, oli see, et igal aastal oli sünnipäeva ajal õhus tunda erinevaid pingeid ja draamasid. Lõpuks ma lihtsalt otsustasin loobuda igasugusest sünnipäevapeost, sest see oli liiga kurnav nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Aastaid hiljem ma sain veel aru, et üks põhjus, miks ma ei talu sünnipäeva pidamist, on ka see, et olen introvert ja ma ei kannata tähelepanu, tõesti ei kannata. See pole isegi mitte kapriis, vaid reaalne seisund.

10 aastat tagasi oli mul au ja privileeg reisida koos seitsme inimesega  läbi Venemaa ning Kasahstani Mongooliasse. Kusjuures ma läksin reisile ilma erilise vaimse või füüsilise ettevalmistuseta, mis tagantjärele tundub üsna pöörane. Esiema on hiljem tunnistanud, et peale minu lahkumist ta poetas ka mõne pisara, sest tema meelest oli Venemaale sõit midagi väga hirmsat. Tegelikult olid enamik inimesi, keda kohtasime väga toredad ja abivalmid, eriti Siberis. Meie mõõkhambulisi inimesi ei trehvanud, kui välja arvata mõned üksikud poemüüjad, kes väljendasid ilmekalt oma pahameelt võõraste suhtes. Aga nende halb tuju võis olla ka tingitud väikesest palgast ja rohketest töötundidest ning täitmata unistustest. Väikeses grupis, kus olid väga erinevate maailmavaadetega isiksused, lahvatasid pinged võõral maal üsna kergesti. Kuid samas, kui oli vaja piiri ületada, hoidsime kokku nagu üks mees. Tagantjärele mõeldes olid need pinged asjade loomulik käik, nii pidigi minema. Teatud mõttes olime ju nagu väike kiiksuga perekond või klann. Aga laias laastus oli nii Venemaal, Kasahstanis kui ka Mongoolias tore. See oli väsitav ja elamusterohke reis, mis aitas maailma hoopis teises valguses näha, kuidas inimesed elavad näiteks  Mongoolias loodusega ühes rütmis. Minu südames on Mongoolial väga eriline koht.

5 aastat on möödas minu üsna ekstreemsest operatsiooni- ja anesteesiakogemusest, millest ma siiani väsimatult jahun. Ühel päeval kui masendus tabas, siis mõlgutasin eriti kibedaid mõtteid, et kui ma, kurat küll, 5 aastat tagasi selle neetud anesteesiajura üle elasin, siis nüüd tundub nii ajuvaba, et mingi pahalasest pisilane võib mulle üks null ära teha. Taaskord tekkis selline jõuetu viha ja mõningane lahinguroidumus. Me kõik oleme tegelikult üsna abitud selle nähtamatu koleda plönni ees, mille algse päritolu üle endiselt vaidlused käivad. Nii ei saa muidugi kogu aeg mõelda, sest muidu lähedki päriselt segaseks kätte ära. Seega võimalusel tuleks säilitada kaine mõistus ja ümbritsevast info virr-varrist tuleks välja valida adekvaatseim. Minu jaoks on need riigitelevisooni uudised ja see, mida räägivad meedlikud, oma ala spetsialistid. Kuigi olgem ausad, kuna tegemist on sellise haigusega, millest ikkagi väga palju ei teata, siis pole ka meedlikud hiromandid, et nad saaksid midagi väga täpselt ennustada, kinnitada või kedagi rahustada. Niisiis enne eriolukorda pidasin ma veel plaani sünnpäeva pidada, sest see aasta on minu isiklikus elus väga paljutähenduslik. Aga kuna covid-19 muutis selle aasta veelgi „erlisemaks“, siis see plaan läks vett vedama ja seega sel aastal tähistan ma oma sünnipäeva #karantiinisünnipäev.

Ärge pange mulle pahaks, sest minu järgnev eesmärk pole kindlasti vähetähtsustada inimeste hirme, need on täiesti põhjendatud ja ühtegi inimest pole kindlasti mõistlik hukka mõista, kui ta kardab enda ja oma lähedaste elu ning tervise pärast, aga ma olen täheldanud üht huvitavat fenomeni. Ma usun, et enamik kroonikuid nõustuvad kui ütlen, et meie võitleme iga jumala aasta viiruste hooajaga. Sel aastal on see erinevus, et kõik teised, nn terved kodanikud, paanitsevad ka ja õigusega paanitsevad. Ehk õpetab koroonaajastu ka ülejäänud maailmale pisut rohkem empaatiat krooniliste haigete ja eakate suhtes. Kuigi ma isiklikult kahtlen selles, kas koroonaajastu suudab inimesi paremaks kasvatada. No võib-olla mõneks ajaks. Aga mis saab siis, kui kriis otsa saab ja majandus taastuma hakkab? Mõned ehk leiavad end uuesti, teevad 180-kraadise pöörde ja soovivad kuidagi ühiskonda rohkem panustada. Aga suure tõenäosusega jätkab enamik ilmselt samas vaimus, mõeldes vaid kuidas uuesti kasumit teenida. Noh tegelikult on see ju inimlikult arusaadav, sest süüa ju tahad, katus võiks ju ka pea kohal olla ja ehk ka riie seljas. Isegi praegusel ajal leidub küünikuid, kes teenivad raha inimeste meeleheite arvelt. Võtame näiteks kasvõi selle sama käimasoleva „maskiralli“. Kusjuures ma jätan välja eesliinitöötajad. Neid PEAB hoidma ja varustama kaitseriiete, maskide ja muude tööks vajalike vahenditega, sest kui pole eesliinitöötajaid, siis variseb kõik muu väga kiiresti kokku. Siin pole üldse mingit arutelu vaja. Ma tahan rääkida tavalistest inimestest. Paar päeva tagasi sattusin ühele e-kaubanduse platvormile, kus eraisikud müüsid kaitsemaske. Ma pidin ehmatusest voodist välja veerema. Mida hinnad! Mask, mis enne maksis võib-olla 2,70, maksab nüüd 37, 45 ja isegi 112 euri! Muidugi ei saa tervisele hinda panna, aga no johhaidii, need hinnad olid ikka kosmilised! Mõndasid ma nüüd kindlasti ärritan oma edasise jutuga, aga pidagem meeles, et maskid on ühekordsed, neid maskitüüpe, mida saab desinfitseerida mitte viina, vaid 96% piiritusega, on ikka vähe. Viinaga desinfitseerimine ei anna 100% kaitset. Ma väga hästi mõistan maski kandmise vajalikkust, aga enne tuleks ikkagi selgeks teha, milline mask milliseks otstarbeks on. Ja maski kandmist on muidugi tore propageerida, aga praeguses ilmselges maskipuuduses on see siiski väga kohatu, nagu üks tark mees ütles. Kohatu on see propaganda sellepärast, et neid maske lihtsalt pole. Praegusest maskiärist võib järeldada, et kes on isegi mitte tugevam, vaid paindlikum, jääb lõpuks ellu. Uskuge, maskimüük on järgmine tulus äri. Endise meedikuna ma siiralt loodan, et kui maskid jälle kunagi tavamassidesse jõuavad, siis nendega võiks kaasas olla ka kasutusjuhend, kuidas ja milleks ning kui kaua võib ühte maski kasutada ja milline on kätehügieen ENNE ja PÄRAST maski kasutamist.  

Uskumatult vihale ajav on see, et siiani leidub tölle, kes ei saa aru, miks on sotsiaalne distantseerumine oluline. Ma mõistan väga hästi, et sotsiaalne distantseerumine läheb ajaga aina raskemaks ja tüütumaks, aga kui meil on mingigi võimalus sellest jamast välja tulla, siis me PEAME hoidma distantsi. Mis seal salata, pean tunnistama, et introverdina olen seda isolatsiooni üsna nautinud. Sest põhihaigusi põdedes, neid on ametlikult kokku  kolm, on näost näkku suhtlemine kohati nii füüsiliselt kui ka vaimselt väga kurnav. Kuid ärge saage minust valesti aru, ma väga hindan oma perekonda ja sõpru, ma olen neile ääretult tänulik, et nad on mind ära talunud sellisena, nagu olen. Superinimesed! Armastan neid kõiki! 

Rahalises mõttes on muidugi praegune olukord kohutav, inimesed jäävad tööta ja palka ei saa ning tulevik on ebakindel. Aga teatud emotsionaalses mõttes on see hea aeg iseendale, see on võimalus mõelda, mis on elus tegelikult oluline. Raha ja mõnutunne on muidugi tähtsad, aga kas see alati kaalub üles inimsuhted meie ümber. Ma eelpool muidugi kirjutasin, et kriisi lõppedes hakkab enamik inimesi kiiresti uuesti raha peale mõtlema, aga ma tahaks siiski loota, et võib-olla me suudame peale kriisi ka oma ninast kaugemale näha ja märgata, mis ümberringi toimub, et ka teised inimesed on olemas. Et ehk me õpime hindama olemas olevat ja inimesi, kes meie elus on, keda me muidu võib-olla võtame iseenesestmõistetavalt ja kelle juurde me praegu ei pääse. See kõlab veidi paatoslikult, aga eemale hoidmisega võime tõesti päästa elu. Ma olen küll väga meditsiinikaugeks jäänud, aga proovime siiski üle korrata juba teada oleva. Covid-19 on küll äärmiselt nakkav viirushaigus, aga tegu pole päris tavalise gripiga. Raskema covid-19 (ja me peame eeldama, et kõik juhud võivad kujuneda raskemateks vormideks) põdemise tagajärjel tekib äge respiratoorne distress sündroom ehk ARDS, mis on ka surmaga lõppevate juhtude surmapõhjuseks. See kõlab võib-olla pisut paranoiliselt, aga tegelikult tuleks kõiki ümbritsevaid inimesi kohelda nagu nad oleksid covid-19 positiivsed. Minu eesmärk ei ole kedagi hirmutada, aga ma leian, et me peaksime jääma kahe jalaga maa peale ja mõistma, et tegu on väga tõsise haigusega, millele otsene ravi või vaktsiin praegu puudub. Kuigi Indias on praegu väljatöötamisel ninaspreina coroflu vaktsiin, mida muidugi kohe kasutada ei saa, sest enne on vaja teha põhjalikke katseid. Kokkuvõtteks ütleksin, et vaatamata raskele olukorrale püüame olla rõõmsad ja mõistlikud, mitte paranoilised ja hirmul, oleme üksteisele olemas, aga oleme seda eemalt. Ma siiralt soovin meile kõigile vastupidamist ja kindlat meelt.

Lõpetuseks tahaksin parafraseerida üht sotsiaalmeedias nähtud kommentaari: „Kuna inimkond on käitunud nagu pahad lapsed, siis on Emake Loodus saatnud meid oma tuppa elu üle järele mõtlema.“ On mille üle järgi mõelda. Cheers!