Minu karantiin siiani...

Me oleme kodus istunud nüüd juba üle kuu aja ja mis siin ikka ümber nurga pühitseda, tuleb tunnistada, et pehmelt öeldes hakkab see koroona olukord juba ajudele. Aga nii vaimsele kui ka füüsilisele tervisele mõeldes, ei tohi veel kindlasti ennast lõdvaks lasta. Püüdkem olla endiselt valvsad, aga mitte murelikud, kuigi vahel on seda kergem öelda, kui teha. Aknast välja vaadates tärkab kevad täie hooga, päike paistab, sillad ja krookused juba õitsevad. Näib, et ka inimesed on rahunenud ja ka asjad enda jaoks pisut rohkem läbi mõelnud, enam neid niipalju ringi ei tuia, ühistransport sõidab samuti üsna tühjalt. Loomulikult leidub ka covidioote ja muidu tolvasid, kes ei saa endiselt aru, mis seis meil riigis parasjagu on ja kes sülitavad kõigele, muuhulgas ka teiste inimeste pingutustele. Ühest küljest tekitab see viha, aga samas teeb ülimalt kurvaks. Aga mis teha, elu on juba kord selline. Üldiselt on siiski hea meel tõdeda, et inimesed on suhteliselt mõistlikud.

Muide, meie kohalikku „linnuriiki“, pean siinkohal silmas oma elukohta, on sisenenud killer-vares, kes tapab tuvisid, andes uue tähenduse väljendile kiirsöök... Siiani on tema ohvriks langenud kaks lindu ja kui tuleb ka kolmas ohver, võiks teda vist nimetada juba sarimõrvariks. 

Alustuseks tahan öelda, et minu #karantiinisünnipäev oli äärmiselt tore päev, mõnus ja rahulik, nii nagu üks sünnipäev olema peab. Hommikupoolikul tegin videokõne oma  õega ja videokõne tegemine oli minu jaoks esmane, kuid samas huvitav kogemus. See kõlab nagu mingi ilge fosiili jutt, aga ma pole kunagi telefoniga nii rääkinud, et oleksin  kasutanud mõne rakenduse kaudu videot. Karantiinitingimustes oleme pidanud kohanema paljude uute asjadega. Näiteks varasemalt luksusteenuseks peetud e-kaubandusest on saanud suisa eluliin. Kingituseks sain kommi, jalutuskäigu, veidi raha, raviteesid ja toidulisandeid – kõik äärmiselt vajalikud esemed, mis kuuluvad pea, et kohesele tarbimisele. Sotsiaalmeedias võtsin vastu õnnesoove like’de ja kirjalike õnnitluste näol. Kes tahtsid, need pidasid meeles ja ma olen neile selle eest siiralt tänulik. Vaatamata oludele oli see tõesti vahva sünnipäev.

Aga mitte sünnipäevast ei tahtnud ma täna rääkida, vaid tahtsin anda hoopis põgusa ülevaate oma karantiiniaegsest argielust. Milliste tegevustega olen siiani oma aega sisustanud?

Alustan maskidraamast. Mõni aeg tagasi õnnestus mul väga hea sõbra kaudu tellida eBayst respiraatoriga maske. Sest kodumaalt polnud neid enam võimalik kuskilt  saada, ei apteegist, ei meditsiiniladudest ega ka tööriista- ja ehituspoodidest. Muidugi, mida aeg edasi, seda suuremad on minu kahtlused, kas eelpool mainitud maskid ka kunagi ka Eestisse jõuavad. Tean, et see kõlab tohutult naiivselt, aga ma pole veel  siiski lootust kaotanud. Olelusvõitlus kaitsevahendite pärast on üsna raevukas. Tuletan meelde, et kriisi ajal tuleb inimeste tõeline iseloom väga hästi välja, siis saad alles tõeliselt aru, kes on võimelised üle laipade minema. Vahel muidugi võime ka ise nii käituda... Kahjuks.  Ma ei tea, kas see muidugi vastab tõele, aga väidetavalt olid ameeriklased mõni aeg tagasi kaaperdanud sakslastele mõeldud ettemakstud kaitsevahendite laadungi. Kui selline intsident tõepoolest aset leidis, siis on tarnijamaade piiripunktides, lennujaamades ning sadamates toimumas tõeline metsik, metsik lääs.

Maskikandmise propaganda on muidugi väga tore ja ma olen täiesti nõus, et maskikandmine vähendab oluliselt nakkuse levikut ja seda juhul, kui makse kasutatakse õigesti. Aga kohati võiks seda maskide olematut saadavust võrrelda kõrbes oleva januse inimesega, kellele soovitatakse vett juua, aga oh häda, vett ei ole... Seega palju kirgi kütnud maskidraama ajendas mind asju enda kätte võtma. Ma olen nõus, et isetehtud maskide kaitseefekt pole tõestatud, aga samal ajal muu maailm ju ometi propageerib isetehtud maskide kasutamist. Sest eesliinil olevad meedikud, kellel on kõige suurem kokkupuude nakatunutega, ägavad maskidefitsiidi all. Seega minu pisut äraväsinud mõistus järeldas, et natuke kaitset, olgu selleks siis hinnanguliselt kasvõi 25% või vähem, on ikka pisut parem, kui üldse mitte midagi. Isegi kui see isetehtud mask ei anna mulle füüsilist kaitset, siis psühholoogiliselt on kindlasti parem olla.

Etteruttavalt võin öelda, et maski meisterdamine pole sugugi keeruline. Mina, kes ma pole kunagi õmblusmasinaga sinasõber olnud, sain sellega üsna rahuldavalt hakkama. Osad õppevideod ei eelda isegi nõela ja niidi kasutamist. Niisiis ühel päeval, kui tundsin, end eriti ebakindlalt ja ärritunult, otsustasin hakata ise makse õmblema. Maskide õmblemiseks oli eelkõige vaja leida sobilik video, mille järgi asjakohaseid näokatteid vorpida. Youtube’i otsingusse võib panna näiteks: „How to make facemasks?“ või midagi muud sarnast. Maskide õmblemiseks läheb vaja riiet, mina kasutasin puuvillast trikotaaži, niiti, nõela, kääre, nööpnõelu, mõõdulinti, sirget papitükki või joonlauda, õigete mõõtmetega šabloone (mõõdud sain õppevideost), kriiti või muud säärast, millega saab riide peale joonistada ning muidugi on vaja ka head tuju ja kannatlikkust, eriti kui õmblemine pole just veres. Kokku õmblesin seitse maski ja kuna ma pole kõige nobedam, siis ajaliselt kulus õmblemise peale umbes viis päeva. Muljed õmblemisest olid igati positiivsed ja, mis oli veel eriti hea, aeg kulus kiiremini. Igal juhul soovin julget katsetamist!

Ma ei ole kunagi väga mingeid iluprotseduure harrastanud. Aga karantiin paneb inimesi imelikke asju tegema. Nimelt leidsin ma jupp aega tagasi kappe koristades kaks näomaski, millest ühe olen ära kasutanud. Ja teate, päris tore oli! Peale maski kasutamist oli selline tunne, nagu oleksin kuskil spaas käinud (spaas käimist ma ka tegelikult väga tihti ei harrasta). Kui kodus pole näomaski, siis võib ka tavalisi värske kurgi viile näo peale panna, tulemus on sama hea, kui mitte parem. Värske kurgi heaks omaduseks on veel see, et näol olnud viilud saab pärast ära süüa.

Aga enne maskiteema lõppu, tahaksin kindlasti veel midagi ära mainida, et need õnnelikud, kes on endale suutnud respiraatori või klapiga maski soetada, olge faking kindlad, et te olete välja minnes terved. Sest näiteks klapiga respiraatori puhul levivad piisad ümbritsevasse keskkonda veel paremini, kui lihtsalt läbi nina hingates. Jah, respiraator kaitseb teid, aga teatud juhtudel võite teie pahaaimamatult teisi nakatada. Nii, et veelkord, olge pagana kindlad, et olete respiraatorit kasutades terved! Ja kui te otsustate maski ja kummikindaid kasutada, siis PALUN-PALUN-PALUN võtke teadmiseks, et kasutatud kummikindad ja maskid käivad prügikasti! Keegi teine peale teie endi pole kohustatud teie sodi ära koristama. Pealegi lohakalt käideldud kasutatud maskid ja kindad levitavad veel rohkem pisikuid. Kinnaste desinfitseerimine vähendab oluliselt kummikinnaste kaitsevõimet. Ei tasu lollustega tegeleda. Korraks mõelgem ka selle peale. 

See on üks näide isetehtud maskist. Pilt näeb küll sünge välja, aga ma kinnitan veelkord, et maskitegemine on selline tore ja kasulik ajaveetmise vorm. 

Laupäevaõhtused filmiõhtud. Karantiiniajal võiks inimesel olla mingi päevakava või rutiin, et „kapsas“ päriselt üle ei keeks ja mõistus kaardilt minema ei jalutaks. Sest mõistuse töölepingu ülesütlemise eest pole keegi isegi oma koduseinte vahel kaitstud. Seega otsustasime Esiemaga uue traditsiooni kasuks, et laupäevaõhtud on nüüdest meie movie-night ehk filmiõhtud. See on üks selline mõnus õhtu, mida nädala jooksul oodata. Esimese filmina vaatasime Tarantino  „Ükskord Hollywoodis“. Esialgu tundus see film liiga unine, tekkis isegi mõte, et ehk on ka härra Tarantino vanaks jäänud ja kaotanud oma „Pulp Fictioni“-aegse teravuse, aga oh ei, võta näpust... Kellel on plaanis see film ära vaadata, siis ma siinkohal lõpetan kirjutamise, aga ütlen vaid niipalju, et filmi lõpp on nüansirikas, tekitab vastikust ja ajab samal ajal naerma. Lõpp on lääge ja samas ootamatu. Tean, et kõikidele Tarantino ei sobi, aga kellele sobib, siis ma igal juhul soovitan seda filmi vaadata.

Pandad.  Ma olen loobunud kompulsiivsest uudistelugemisest, mis ainult masendab, olen vähendanud oma uudistetarbimist ainult kahele korrale päevas. Ma alustan oma hommikuid pandavideote vaatamisega. Igal hommikul lõhkeb nunnumeeter ja korraks unustan, mis maailmas toimub ning et meie enda ülbuse tõttu on meil kõigil turvavõrk alt ära tõmmatud. Pandad on tõepoolest harukordselt nunnud, targad ja tohutult isepäised, samas tuleb meeles pidada, et tegemist on kiskjatega. Pandabeebid on täiesti võimelised ise pudelist piima jooma, kui neile pudel kätte antakse. Eks neid on muidugi eelnevalt treenitud, aga ikkagi on nende piimajoomist lahe vaadata. Nad on tohutult uudishimulikud, tahavad kõikjale ronida, kõike närida ja katsuda ning nad on ka väga kiindunud oma talitajatesse. Pandabeebid  on nagu inimlapsed, kes hakkavad lollusi tegema siis, kui neil on igav. See on täiesti hämmastav, kui kiiresti nad liiguvad, vaatamata pontsakale kehale.

Sport. Eelmise aasta sügisel sain endale koju tubase spordiratta. Ääremärkusena  mainin kohe ära, et tavalise rattaga ma sõita ei oska, suhteliselt kohe kukun ümber, nagu poleks ratta selga istudes tasakaalu. Ühesõnaga, karantiinis olles on liikumine üsna vähene ja kuna ma ikkagi kaldun tüsedusele, nagu minu isagi, siis otsustasin sõltumata enesetundest igal õhtul rattaga sõita. Olgu tunnistan, karantiinisünnipäeval jätsin rattasõidu vahele, sest me käisime päris hilja õhtul jalutamas, et veidi elutähtsat värsket õhku saada. Ma ei ole küll väga täheldanud, et rattasõit oleks füüsisele kuidagi  mõju avaldanud, et oleksin kaalu kaotanud, aga vaimselt tunnen end üllatavalt hästi. Muuhulgas teen ka nn „plikade kätekõverdusi“, mis tähendab siis seda, et kätekõverduste tegemiseks kasutan abivahendina raamatuid. Palun ärge seda Esiemale öelge. See võiks sügaval sisimas solvata tema tundeid.  

Need olid siis minu mõningased näited erinevate tegevuste kohta ja ma pean ausalt ütlema, et ma ei vaevle kunagi igavuse käes, isegi kroonikuna suudan endale leida jõukohast tegevust. Karantiiniaeg on kõigile nii füüsiliselt kui ka vaimselt raske ja kui see on vähegi võimalik, siis püüdke endale leida tegevusi, mis ei lase kogu aeg mõelda musti mõtteid. Kel on auto, sõitke pere või inimestega, kellega karantiinis olete, loodusesse. Soovitavalt muidugi kuhugi kaugemale, mitte Keila-Joale või Türisalu pangale. Te võib-olla pole seda veel ära tabanud, aga autosõit loodusesse on praegusel ajal tõeline luksus.

Lõpetuseks tahaksin siia jätta ka ühe hea uudise, mis puudutab hiidpandasid. Nimelt Hong Kongi loomaaias suutsid isapanda ja emapanda pärast 10-aastast üritamist edukalt uuele elule aluse panna ja seda tänu sellele, et koroonaviiruse tõttu pole loomaaiakülastus praegu lubatud. Püsige terved!