Liblikad, mesilased ja kärbsed ehk valentinipäeva eri....

Liuglen kui liblikas, suskan kui mesilane ja pesen end kui kärbes! Üle pika aja on taas avanenud võimalus kirjutamiseks. Seega ilma pikema sissejuhatuseta, siin ma siis olen, et jahuda armastusest ja valentinipäevast. 

Ma olen romantiline küünik, aga sellegipoolest tahaksin teile alustuseks, nii vahelduse mõttes, jutustada ühe tõestisündinud lühiloo, kuidas tütarlaps, kel oli unistus, kohtas oma elu armastust. Pühendan tänase loo kõikidele armsatele romantikutele. 

Ükskord ammu aega tagasi elas kord ühes vabariigis, mida maailm tunneb Ameerika Ühendriikidena, üks kena, tagasihoidliku ja ujeda olemisega, väikest kasvu, kuid väga tark tütarlaps, kes unistas advokaadiametist. Tal olid pehmed pruunid juuksed, sinised silmad, mida suurte prillide tagant oli vahel raske märgata. Tüdruku perekond oli üsna skeptiline tema tulevikuplaanide suhtes. Aga kui ta kolledži viimasel aastal abiellus, ütles tema pere, et olgu, las ta proovib juristikarjääri, kui läbi kukub, siis tema mees hoolitseb ta eest. Ahsoo, unustasin vist mainida, et tegemist oli 1950. aastatega, mil naised olid USA-s teise järgu kodanikud ja seadused ei kaitsnud neid väga pikka aega. Näiteks 1970. aastatel võis tööandja silmagi pilgutamata raseda naise vallandada, kui naine tahtis pangalaenu võtta, vajas ta selleks mehe allkirja, abielusisene vägistamine ei jõudnud kunagi süüdistuseni ja need on vaid mõned näited. See tagasihoidlik tütarlaps ei osanud ilmselt oma kõige pöörasemates unenägudes ettegi kujutada, kuidas ta muudab Ameerika ja võimalik, et ka kogu maailma naiste elusid. See väikest kasvu, habras, aga tugeva lülisambaga naine on Ameerika Ühendriikide ülemkohtunik Ruth Bader Ginsburg ning põhjus, miks tal on olnud juuramaailmas vapustavalt edukas karjäär, oli  tema abikaasa, kes kahjus pidi alla vanduma agressiivsele vähile 2010. aastal. Martin Ginsburg oli oma ajast ees. Ta oli mees, kes mõistis juba 1950. aastatel, olles vaid 18-aastane, et ka naised oskavad mõelda ja, et ka neil on ühiskonnale palju pakkuda. Sel ajal enamik mehi nii ei mõelnud. Naiste ülesandeks oli laste kasvatamine, särkide triikimine ja kodu hoidmine ning seksuaalsete vajaduste rahuldamine. Ruth ja Marty olid abielus üle 50 aasta. Mees viskas nalja ja naine oli tõsine, mees tegi süüa ja nende tütre sõnul tegeles ema mõtlemisega. Ometi nende suhted toimisid. Ja kui lõpuks saabus aeg naisel kandideerida Ameerika Ühendriikide ülemkohtusse, leidis mees, et see on karjuv ülekohus, et tema naise kandidatuuri ei võetud tõsiselt. Aasta oli siis 1993. Seega pidi mees olema nagu orkester, kes korraldas oma naise nimel korraliku kampaania, kasutades kõikvõimalikke seaduslikke võtteid. Marty armastas oma naist ja pidas temast lugu kuni viimase hingetõmbeni. Minu siiras soov oleks, et maailmas oleks rohkem martin ginsburge ja vähem neid autokraatlikke tüüpe, nii meie riigis kui ka mujal, nii kõrgetel kui ka vähem kõrgetel kohtadel.

Ma arvan, et evolutsioon on tinginud minus, sest inimene on ju sotsiaalne olevus, periooditi esineva igatsuse, soovi end tõeliselt, ilma filtriteta, kellegagi samastada, keda võiks võib-olla isegi hingesugulaseks kutsuda, aga ma ei loo endale illusioone, et elaksin kellegagi õnnelikult elu lõpuni. Ma olen selleks liiga kaua üksi olnud ja ma pole päris kindel, kas suudaksin oma elu kellegagi ühe katuse all jagada. Eriti nüüd, mil jagan oma päevi kolmepealise koletisega, kes ei jää minust sammugi maha, kes jälgib kiivalt, nagu armukade abikaasa igat minu liigutust ja kõige ebasobivamal hetkel „kostitab“ mind mõne sümptomi ägenemisega. Muide, midagi uut on ka juurde tulnud, et jumala pärast igav ei hakkaks. Periooditi esinevad minu vasakus silmas tuhatükke meenutavad hallid hõljumid. Neid pole küll õnneks praegu palju ja õnneks nad pole väga sagedased, aga siiski leian, et neid ei saa tähelepanuta jätta. Peaksin vist endale kuhugi ülestähenduse tegema, et siis kevade lõpul neuroloogile mainida, ehk saadab silmaarstile. Samuti on see aju-udu on ka üks pagana salakaval vaevus. Tekitab omajagu probleeme... Oot, ma ju pidin valentinipäevast ja armastusest jaurama. 

Mitte kaua aega tagasi oli valentinipäev, kaubanduskeskusi oli tabanud maniakaalne roosa-hullus. Muigamapanev oli jälgida, kuidas vilavate silmadega, väga erinevas vanuses meeleheitlikud meesterahvad otsisid südamekujulisi kommikarpe ja lilleõisi, mõni ostis isegi orhidee. Huvitav, kas see orhideeostja mõistis ka, et orhidee pole päris tavaline lill ja, et see vajab erihoolitsust? Iseenesest pole ju roosa-maanias midagi halba, aga paratamatult paneb see mõtlema, mis on selle roosa-hulluse mõte? Deklareerida oma ülevoolavaid tundeid, kinnitada oma jäägitut armastust või saada õhtul k*ppi? Kas sõnad „ma armastan sind“ on sõbrapäeval vaid sõnad, või on neil ka mingi sügavam tähendus - õilsam, süngem? Kui need sõnad tulevad tõesti südamest, siis on see ilmselt üks ilusamaid tunnete väljendusviise. Sõnad, mida kõik naised ja miks mitte ka mehed, kuulda tahavad. Aga need sõnad võivad olla ka sootuks süngema, küünilisema tähendusega. Näiteks „ma armastan sind“ asemel mõeldakse, tubli, et oled mu s*tta talunud, sa varustad mind lõputult tunnetega, mida vajan iga päev heaks enesetundeks ja ma ei pea tegelikult vastu hoolima, keegi teine ei taha sind nakuiniigi, sul on vedanud, et mina sul olen, ja nii edasi, ja nii edasi.

See on nii vana tõde ja ma olen sellega väga nõus ning olen seda ka kogenud, et self love ehk enese eest hoolitsemine hakkab endast pihta ja self love ei ole teps mitte see, mida te võib-olla mõtlete. Oma eksitentsi jaoks ei ole vaja otsida kinnitust teistelt inimestelt. Kinnitus, et oleme väärt parimat, peab tulema meist endist. Minu ülesanne ei ole kedagi teist õnnelikuks teha ja kellegi teise ülesanne pole ka mind õnnelikuks teha. See kõlab ilmselt pisut egoistlikult, aga ma ei saa võtta vastutust teise inimese õnne või õnnetuse eest ja keegi teine ei saa vastutada minu õnne või õnnetuse eest. Kui keegi on minuga ülekohtuselt käitunud, siis on see teo toimepanija probleem, mitte minu. Aga päris kindlasti ma saan vastutada oma tunnete ja tegude eest. Miks mehed ja mõnedel juhtudel ka naised, petavad? Põhjuseid on muidugi palju, aga põhiliselt tehakse seda igavusest. Oma partner on lihtsalt ära tüüdanud ja, jeerum, kui kiiresti tänapäeval see tüdinemine aset leiab. Inimene on rajanud teise inimesega kodu, neil on lapsed ja siis lööb ühele kusi pähe ning ta läheb tiiba ripsutama, üle aisa lööma. Võib-olla pole peale laste sündi enam naise keha nii ilus kui enne, võib-olla häirib naist mehe juures õllejoomisest ette tekkinud kõht ja teemadki, millest varem võis pikalt-pikalt rääkida, on kokku kuivanud, rääkimata ühistest huvidest. Kokkuvõtvalt võib öelda, et suhted on keerulised ja dramaatilised ning mingeid garantiisid pole. Mina tean ainult seda, et pean end piisavalt armastama ja endast lugu pidama, et enda eest hoolitseda, eriti nüüd kevade hakul ja kevadel, mil kõikvõimalikud kroonilised sümptomid ägenevad, alates sellest, et voodist tõusmine võtab ilmatu aja, kuni selleni, et unustan oma ravimid võtta (kuradi aju-udu!), mis omakorda tekitab väga „huvitavaid“ reaktsioone kehas. Kunagi pole igav, aga samas on väga frustreeriv. Tõsilugu!