Kindel...

Olen kui vihma käest räästa alla pääsenud kass,

kes jookseb taas minema, et kõike korrata.

Lähen tagasi, et kogeda veel ja veel.

See on miski, mis ei sõltu meist,

me ei hakka seda iial mõistma.

See on kui salajane seadus,

õun kukub ja saatus kutsub...

Ma järgnen sulle.

Nagu ettur igaviku malelaual,

kes pole päris kindel, kuhu ta liigub, 

kõnnin pimesi edasi.

Kauguses on sinu taevas,

mis kutsub mind nii köitvalt,

kuid kohale jõudes on see kadunud.

Jõgi voolab ja tark mees teab,

et järgnen sulle.

Ma ihalen ja põlen,

tunnen kuis armastuse rattad pöörlevad.

Olen kui ööliblikas

armastuse kirkas valguses.

Põlen ja suren iga öö.

Päike paistab

ja ma järgnen sulle kindlalt.

Ma ihalen ja põlen,

tunnen kuis armastuse rattad pöörlevad.

Olen kui ööliblikas

armastuse kirkas valguses.

Põlen ja suren iga öö.

Päike paistab

ja ma järgnen sulle kindlalt.

Päike paistab

ja ma järgnen sulle kindlalt.

Päike paistab

ja ma järgnen sulle kindlalt.

Päike paistab

ja ma järgnen sulle kindlalt.

(Olen jõudnud järeldusele, et oma sõltuvuste eest pole vahel võimalik põgeneda, ükskõik, millised need siis on, ja ühtlasi olen vist leidnud ka uue teraapiavormi, mille sisuks on sügava tähendusega laulusõnade tõlkimine. Taaskord viitan, et tegemist on minu ületamatu lemmiku Depeche Mode’i laulusõnadega ja originaalis on selle laulu pealkiri „The Bottom Line“. Olen seda laulu jumaldanud viimased 22 aastat ning ajaga on nende sõnade tähendus muutunud.)