Veel mõtteid igapäevaelust, perekonnast ja sõpradest...

Johhaidii! Aeg on nii kiiresti läinud, et ma olen oma blogimise lootusetult unarusse jätnud, kuid seda mitte tahtlikult. Võrreldes terve inimesega läheb aeg enamike kroonikute jaoks veel kiiremini, ilma naljata. Kui sinu päevane jõudlus võrdub laisklooma omaga, siis aja kulg võib ühel hetkel võtta Vormel 1 mõõtmed, kõigepealt on hommik ja enne kui aru saad, on õhtu käes. Mida vahepeal tegid, ei mäleta, sest aju-udu ehk brain fog oli vahepeal otsustanud „külla tulla“.

Õnneks pole ma selle aasta suvel suuremat kuumatalumatust pidanud kogema. Tagasihoidlikult öeldes on natuke halb olnud, kuid mitte nii hull, kui eelmisel aastal. Aga elu mängib oma vigureid ikka. Vahepeal otsustas õel kolmepealine sõber-vaenlane minu topeltnägemise üle vindi keerata ning see tegi arvutis viibimise üsna võimatuks, seetõttu ei saanud niipalju kirjatööga tegeleda, kui oleks tahtnud.

Selle nädala kolmapäeval jäin haigeks, kuskilt ma suutsin korjata endale viiruse. Terve kuradi talve olin viirustevaba ja nüüd siis nii! Ei no tore küll! Viirused muide liiguvad ringi aastaringselt ning jätke meelde, et sellist asja nagu külmetushaigus, pole olemas. Kui immuunsus on alanenud, võib ka üllatus-üllatus, suvel haigeks jääda, nii nagu juhtus minuga. Mida tähendab krooniku jaoks üks viirushaigus? Laias laastus tähendab see seda, et „tänu“ viirushaigusele ägeneb põhihaigus ja viirusest lahti saamiseks võib kuluda kuni üks kuu või isegi rohkem. Peale seda, kui on õnnestunud mingi ime läbi viirusest lahti saada, siis jääb kestma teadmata ajaks üleüldine nõrkus. Kõik tegevused, mida te ette võtate, päädivad näiteks meeletu higistamisega. Aga ma püüan käituda mõistlikult ja mitte pingutada ning kindlasti ravin ennast vastavalt sümptomaatikale. Mõttes pean läbirääkimisi Universumiga, et see viirus millekski enamaks ei areneks ja, et põhihaigusele suuremaid tüsistusi ei tekitaks.

Enne viirusesse haigestumist aitasin Esiemal hoida minu õe kaksikuid. Minu panus lastehoidu oli küll vähene, aga olin siiski õnnelik, et sain õla alla panna ja pisut aidata.  Ja teate, lapsed on tõesti heas mõttes ägedad, kuigi nad vahel panevad kannatust proovile ja kompavad piire, on nende vahetu empaatiavõime ja huvi maailma vastu midagi tähelepanuväärset. Lapsed analüüsivad maailma nagu väikesed sherlockholmes’id. Vahel võib suur inimene isegi hätta jääda väikese inimese küsimustele vastamises, kuid vahel õnnestub vastata päris paljudele küsimustele. 

Ühel õhtul, kui lapsed valmistusid Esiemaga koju minema, tegin mina endale pliidi ääres süüa. Väikemees hiilis Esiema toast välja ja tuli maia näoga pliidi äärde seisma. „Tädi, Mia, mis sa teed?“ küsis poiss. „Tead, ma teen endale süüa, sest mul läheb ka vahel kõht tühjaks,“ vastasin, valades samal ajal magushapu kastet pannile. „Aga, mis sul seal on?“ päris Väikemees uudishimulikult edasi. „No, mul on siin kana ja seened ning magushapu kaste. Sellist sööki söövad vahel inimesed, kes elavad Aasias, asiaadid,“ selgitasin toitu segades. Väikemees vaatas mulle tõsiselt otsa: „Tädi, kas sina oled siis ka asiaat?“ Olin siiralt üllatunud Väikemehe järeldusoskusest. „Ei, sõbrake, mina olen eurooplane nagu sina,“ vastasin naeratades. Toast väljusid Piiga ja Esiema, sel õhtul oli lastel aeg koju minna.

Kuid ma olen jälle lootusetult põhiteemast kõrvale kaldunud... Argielu mõiste on nii terve kui ka krooniliselt haige inimese jaoks väga individuaalne. See võib-olla kõlab nagu tsitaat mõnest eneseabiraamatust, aga iga algav päev on võimalus oma elu uuesti alustada. Ma usun sellesse kogu südamest. Eriti nüüd, kus minu võimalused on mõnevõrra piiratud. Aeg ja kolmepealine sõber-vaenlane teevad vaikselt ja vääramatult oma tööd - igal aastal nad põhjustavad organismile uusi „üllatusi“ ehk sümptomeid. Kuid mis puudutab eneseabiraamatuid, siis nendesse ma suhtun üsna kriitiliselt ja skeptiliselt, vahel isegi naeruvääristan neid. Sest mulle näib, et eneseabiraamatud on küüniline viis meeleheitlike inimeste arvelt raha teenida. Kõik eneseabiraamatute usku inimesed võivad mulle nüüd vastu pead anda, poriga loopida ning harkidega taga ajada, aga need eneseabiraamatud, kus jutustatakse haigusest paranemise lugusid, on väga ohtlikud. Ja ma ütlen teile ka miks need ohtlikud on. Esiteks, kõik inimesed on erinevad. Teiseks, ühte ravi võivad inimesed taluda väga erinevalt, ühte inimest ravi aitab, teist mitte. Seetõttu tuleks ka igasugustesse soovitustesse suhtuda ettevaatlikult, ma pean silmas just sellist naabrinaiselikku aitamist. Mõte on võib-olla hea, aga välja võib kukkuda väga valesti... Tuletan veelkord meelde, sest see on oluline, et kui on tegemist sellise mitte väga levinud haigusega ja te pole rahul ühe arsti arvamusega, siis on näiteks väga okei küsida teist arvamust, ilma igasuguse valehäbita. Kallid meedikud, ärge tundke end puudutatuna, siin pole enamikel juhtudel tegemist kapriisidega, vaid lihtlabase ellujäämisega. Kolmandaks, ühe haiguse sümptomaatika ja haiguse kulg võib inimestel olla väga-väga-väga erinev. Näiteks ühe ja sama haiguse puhul võib üks inimene põdeda selle haiguse väga agressiivset vormi ja teisel on vaid leebed sümptomid. Seetõttu minu isiklik arvamus on, et nende nn „edulugude“ levitamine on väga ohtlik teema.  

Samas on muidugi väga tervitatav, kui mõni inimene on tõepoolest eneseabiraamatust päriselt  abi saanud ja ta on suutnud oma elus teha 180-kraadise kannapöörde – näiteks kalgist ärimehest või –naisest on saanud mahetalu pidaja. Ma tõepoolest kadestan neid inimesi, kes on sellega hakkama saanud. Teile kuulub minu siiras lugupidamine, aplaus ja sügav kummardus! Ausalt, ilma igasuguse irooniata...

Suur osa kroonikuid põevad nn „nähtamatut haigust“. Ma isegi ei tea, miks ma olen kasutanud lühendit „nn“ ja nähtamatu haiguse jutumärkidesse pannud, probleem on ju täiesti reaalne. Ilmselt sellepärast olen alateadlikult jutumärke kasutanud, et ühiskonnas endiselt tembeldatakse nähtamatu haigusega kroonikuid simulantideks ja  muuhulgas esineb seda paraku ka meditsiinis. Hirm olla vale tähelepanu all, on enamikes kroonikutes sügavalt sees olemas. Sellest on tegelikult kahju. Enamik kroonikuid, kelle vaevusi ja nähtamatut võitlust pole paljale silmale näha, näevad paganama head välja. See pole tegelikult kompliment, vaid pigem tõdemus inimese välimuse kohta. Üsna sageli kuulen sõnu: „Oi, sa näed nii hea välja!“ ja koheselt tunnen ebamugavust ning kerget tülpimust. Ma tean täpselt milline ma välja näen ja pealiskaudsed komplimendid ei päästa olemas olevat. Ma ei ole oma juukseid lasknud värvida umbes aasta aega, ning mul on peas palju „vanaema halli“ ehk „granny grey’d“. Sel aastal on mind kaks korda kõnetatud: „Proua...“ ning kahel korral on ka ühistranspordis istet pakutud, mis tegelikult oli päris koomiline. Kui päris aus olla, siis ma ei tunne ennast hingelt nii vanana, et minu poole peaks pöörduma „proua“, mis siis, et  keha „räägib teist juttu“. Ma olen muidugi nüüd ebaõiglane meie eakate suhtes, aga karm reaalsus on see, et füüsiliselt tunnen end 85-aastasena. Mulle tegelikult meeldivad minu hallid juuksed, sest need on osa minust ja need on tõestus minu katsumustest selles elus. Lähitulevikus on mul siiski plaan puhtalt edevusest lasta oma pea uuesti ära värvida, et tõsta enesetunnet ning kui mul õnnestub viisakas pilt teha, siis võib-olla näitan teilegi, armsad sõbrad. 

Vahel mõtlen, et ehk peaksin rohkem vinguma, siis inimesed saaksid rohkem kinnitust, et jah, oled tõesti haige. Ma ei saa väga pikalt planeerida oma tegevusi, isegi kui ma seda väga-väga tahaks. Sest sellest aastast on õel kolmepealine sõber-vaenlane lisanud minu haigustekokteili uue, esialgu üsna hirmutava sümptomi – aeg-ajalt tekib tunne, et keegi nähtamatu  õeluskott „eemaldab minu kehast aku või võtab patareid välja“ või „lõikab minul kui marionettnukul nöörid läbi“. Sisuliselt tähendab see terve organismi lihasnõrkust, kõik käimas olevad tegevused tuleb pooleli jätta ja tuleb leida endale vaikne koht, kus saaks kas istuda või veel parem, pikali visata. Siis tuleb vaikselt lamada ja nõrkusehoog ära taluda. Vahel lisanduvad ka teised „ülivahvad“ kaebused – alalõua- ja kaelalihaste ning säärte kanguse süvenemine, jutt võib muutuda selliseks nagu joodikul ehk siis alalõualihaste kanguse tõttu on raske rääkida, lihastõmblused ja pea on raske ning uimane. Kusjuures seda nn „joodiku kõne“ ma ise ilgelt põen ja kui halb hakkab, siis püüan seda pingsalt varjata sellega, et olen kas lihtsalt vait või annan väga lakoonilisi vastuseid.    

Nagu eelpool mainitud, käib nähtamatu võitlus kolmepealise sõber-vaenlasega iga päev, lihtsalt mõnikord on võimalik oma terviseprobleeme paremini varjata, vahel halvemini. Ja teate, see nõuab ikka aastatepikkust praktikat, et täiuseni hallata varjamise kunsti – olgu põhjuseks siis näiteks terviseprobleemid, murtud süda, peretragöödia või mõni muu sündmus.

Kuid soovi korral on siiski võimalik midagi enda jaoks ära teha. Kasvõi mõtlemises „suurpuhastust teha“. Kuigi mõttemaailma korrastamine on praktikas oluliselt keerulisem, kui arvata võiks. Minu psühhoterapeut ütleb, et... Praegusel ajal algab liiga palju lauseid sõnadega: „Minu psühhoterapeut ütleb, et...“. Minu psühhoterapeut andis mulle ülesandeks välja mõelda, kes olen mina. See on siiani raskeim ülesanne, mida ta mulle andnud on. Ülesandes pole vaja mõista, millised on minu rollid praegu või milliseid rolle olen minevikus täitnud, vaid kes olen mina, milline on minu olemus. Esialgu tundub, et polegi nii raske ülesanne, aga endasse kaevumine võib olla üsna ebamugav või suisa vastik... Hingesoppides ringi uitamine võib olla emotsionaalselt valus kogemus, sest ega keegi ei taha tunnistada oma vigu, eksimusi ja nõrkusi. Mul läks väga kaua aega, et aru saada, et ma olen ise enda suurim vaenlane. Väga pikka aega ma ei suutnud öelda „ei“ ja ma ei suutnud enda eest seista. Sest ma arvasin, et selleks, et mind armastataks või, et ma saaksin kuhugi kuuluda, pean ma ennast ohverdama, või õigem oleks vist öelda, et oma vajadused kõrvale jätma. Ma nii mäletan, kuidas ma end nii tööalastes suhetes kui ka eraelus kaotasin järk-järgult ära, kuni ma ei teadnud enam, kes ma olen või mis on minu eesmärk selles elus. Ma olin kadunud. Jah, mul olid erinevad rollid - tütar, õde, tädi, kallim, sõbranna, töökaaslane, armuke...aga need olid kõik ainult rollid, mina olin kadunud. Kuid mulle anti võimalus osaleda taastumisprotsessis, mis kestab siiani. Selles pole enam kahtlustki, et ma olen palju läbi elanud – ma olen üle-elanud kuritarvitamise, mis on läbi aegade esinenud minu elus väga erinevates vormides, kliinilise surma ja ma olin 14-aastat tööpostil Suurhaiglas, mis ei ole ka sugugi lihtsate killast. Praegusel ajal pean ma naeratusega näol võitlust oma kolmepealise sõber-vaenlasega. See ei olegi nii kerge, kui võib-olla arvata võiks. Pidage meeles, et kui te juba põete mõnda vastikut kroonilist ja progresseeruvat haigust, siis uute sümptomite tekkimisel tuleb säilitada rahu ja mitte paanikasse minna. Kui paanika tabab, siis on oluliselt raskem toime tulla ja te võite olla pehmelt öeldes omadega pees. Kas mina jään alati rahulikuks, kui uued sümptomid tekkivad? Oh ei, kindlasti mitte! Aga ma püüan närveldamisega oma organismi üleliia mitte koormata.

Lihtsamad mõttemängud, mida võib mängida mõttemaailma korrastamisel, et igapäevaeluga toime tulla, on järgmised. Meil kõigil on aeg-ajalt musti päevi, mil tahaks voodi sisse vajuda ja enam mitte tõusta, mil inimene tunneb, et ta on jõuetu, väeti ja nii paganama abitu.  Budistid on öelnud, et selles elus on kaks päeva, mida ei saa muuta, need on eilne ja homne. Mis on olnud, see on olnud, seda enam muuta ei saa, kui diagnoos on külge poogitud, siis sellest enam lahti ei saa. Ja mis tuleb, see tuleb, selle eest pääsu ei ole. Lühidalt öeldes, inimene on siis kõige õnnelikum, kui ta elab olevikus. Jah, lihtsam öelda, kui teha. Katsu sa õnnelik olla, kui nähtamatu ja õel kolmepealine sõber-vaenlane (vahel on neid päid rohkem vahel vähem), kellel mõnikord on nimeks lihashaigus, vahel kannab ta ka muud nime, saadab sind igal sammul ja sul suurt valikut pole. Aga raskustest hoolimata ma üritan mitte vinguda ja oma lähedasi säästa sellest jamast. 

Inimestel on arusaam, et kui sa ei käi tööl, siis järelikult on sul jube palju vaba aega. See ei vasta päriselt tõele. Meie, kroonikud, ei ole selles olukorras vabatahtlikult, me ei ole seda elu koos hagusega enda jaoks valinud. Loosi tõmmates saime lihtsalt kehvema variandi. Mis te arvate, mis tunne on töötada näiteks teenindussfääris ettekandjana kui tahtele allumatu higi voolab mööda nägu alla, või ühes varasemas postituses mainitud saatanlik kätevärin ei võimalda töötada meditsiinis või kondiitriäris tordikaunistajana. Või töötada mõnes uhkes asutuses administraatorina, kelle naeratav nägu on asutuse visiitkaart ning, kellel on võib-olla alandav saladus – ta kannab iga päev kodust lahkudes pampersit, sest ootamatutel hetkedel võivad põis ja sool alt vedada. Kokkuvõttes, armsad terved inimesed, suur osa kroonikuist teevad tööd iga päev selle nimel, et paremaks saada. Ükski normaalne inimene ei taha tegelikult meelega haige olla.

Paratamatult hiilib kroonilise haigusega ligi ärevus. Ja see ärevus on muide selline asi, millega ligikaudu 150-aastane tõenduspõhine meditsiin väga tegeleda ei taha või ei taha seda tunnistada, et kroonilise haigusega võib kaasneda ärevus. Ma ei hakka teid sellega koormama, aga ärevuse liike on palju. Taaskord on selle kohta võimalik leida kirjandust internetiavarustest, inglise keeles veidi rohkem kui eesti keeles. Ühel hetkel avastasin, et mind aeg-ajalt nö „riivab“ sotsiaalne ärevus. Ma ei põe seda  ööpäevaringselt, aga see tuleb esile teatud situatsioonides. Kuid koostöös oma psühholoogiga leidsime üsna huvitava ja pisut ebakonventsionaalse lahenduse. Niisiis...kuidas ma tulen toime sotsiaalse ärevusega? Sotsiaalse ärevuse tekkides kujutan ette inimesi seksimas ja milline on nende näoilme, kui saabub kliimaks... Tean, et see kõlab pisut ropult ja on isegi natuke koomiline, aga praktilises elus täiesti töötab. Olen ise järgi proovinud. 

Televiisor. Teaduslikult on tõestatud, et kordussaadete vaatamine mõjub krooniku ajule rahustavalt, see tekitab lühiajaliselt tunde, et elu ja haigus on kontrolli all ehk siis haigust ja igapäevaeluga seotud raskusi on oluliselt kergem vaimselt taluda. Minu arvates on korduste vaatamine nagu xanaxi söömine. Filmižanritest on minu erilised lemmikud ulmekad ja kaasajal kirjutatud muinasjuttude ekraniseeringud, action- ning  kultusfilmid. Sarjadest eelistan komöödiaid, praegu on eranditult minu lemmik komöödiaseriaal „Suure paugu teooria“. Naera ennast või vigaseks! 

Ma olen korduvalt öelnud, et perekond ja sõbrad on parimad. Need on inimesed, kellega sa võid minna läbi paksu ja vedela ning, kes raskuste tekkides, ei jookse sinu kõrvalt ummisjalu minema. Minu parim sõber on gei ja ma jumaldan teda! Tõsiselt ja mitte sellepärast, et ta on gei, vaid sellepärast, et ta on inimesena aus ning ta väärtustab ennast ja teisi. Ta ei ole kaugeltki täiuslik, aga ta on inimene, kes kriisiolukorras säilitab kaine mõstuse. Ta oskab teha asjakohast huumorit ning kui on tõeline häda, siis ulatab ta abikäe. Ma arvan, et kõik tütarlapsed ja naised, nii vallalised kui ka suhetes olevad, vajaksid ühte geist parimat sõpra, sest nad on teravmeelsed, nutikad, laia silmaringi ja hea maitsega – ühesõnaga täiuslik sõbra-pakett. Minu parim sõber on veel lisaks kõigele eelpool loetletule ka kannatlik. Kannatlikkus kaasinimeste poolt  on minu praeguses elus esikohal.

Esiema on üks vingemaid naisterahvaid, keda tean. Ta elas üle meie isa, ja isa polnud teps mitte lihtsa iseloomuga. Ma pärisin oma isalt 23 kromosoomi ning vahel mõtlen et isegi suur Houdini poleks suutnud oma geeniahela eest põgeneda. Muidugi, ega isas polnud kõik halb, Kõiksuse Looja oli teda päris hea geenipaketiga õnnistanud, tema lihtsalt otsustas teha halbu valikuid...

Kuid jätkates... Alates haigestumisest kuni mitmete arsti vastuvõttude ning haiglas olekuteni, kulus mul umbes poolteist aastat Esiema „dresseerimiseks“, kuni ta lõpuks sai aru, et minu haigused on üsna tõsised ja tegemist pole mingi tilulilu viirushaigusega. Tänasel päeval on ta väga armsalt tähelepanelik. Näiteks väljendid nagu: „Kas sa tahad endale vett osta? On sul ravimid võetud? Äran’d pinguta nii palju, sa oled liiga kahavatu või ülemäära näost punane. Võib-olla peaksime istuma?“ kuuluvad juba igapäevasesse sõnavarasse. Neid näiteid võiks lõputult tuua. Õues kõndides on Esiema kannatlik ja kõnnib enamasti minu tempos. Kui tal muidugi väga mugavad jalanõud on, siis ta vahel unustab end ja kipub sammu kiirendama, aga kui ennast meelde tuletan, siis ta võtab hoo jälle maha.

Ma arvan, et ma olen oma lihase õe suurim fänn või vähemalt olen tema fännina top kolmes või top viies. Tal on kolm last – üks on täisealine, teised on 4-aastased kaksikud, poiss ja tüdruk. Minu õde on kiire mõtlemisega ja ta suudab hädaolukordades leida jooksvalt konstruktiivseid lahendusi. Kuigi räägitakse, et emadus on naisterahva elus suurim ja tähtsaim roll, siis olen oma õde aastate lõikes jälgides jõudnud järeldusele, et emadus pole nõrganärvilistele. Muidugi ta läheb vahel närvi ja tõstab oma laste peale häält, aga enamikel juhtudel on ta kaksikutega siiski vana rahu ise. Lisaks raudsetele närvidele peavad emad olema kannatlikud ja loomingulised diplomaadid. „Ma loodan, et Sa annad mulle andeks, aga kui ma jooksin veini, siis võrdleksin Sind hea klaasi veiniga, mis aastatega läheb aina paremaks. Igal juhul, õeke, Sa oled suurpärane ema ja vapustav inimene ning Sulle kuulub minu jäägitu respekt!“ 

Mäletan üht mõnusat kevadõhtut kui jalutasime koos õega kohalikust marketist kodu poole. Ma ei suuda meenutada selle päeva üksikasju, aga ma mäletan selgelt seda kojutulekut ja meie vestlust söögist, eelkõige rääkisime gluteenist, laktoosist ja endometrioosist ning nende omavahelistest seostest. Ma ütlesin midagi sellist, et vabandust, aga ma ei taha olla söögi suhtes selline nõudlik inimene. Ja siis ütles minu armas õde midagi täiesti ootamatut: „See on täiesti okei ja sa ei pea vabandama, kui sa tunned, et üks või teine toiduaine teeb su enesetunde kehvaks.“ Olin esialgu pahviks löödud, kuid siis meeldivalt üllatunud, et ta nii mõistvalt suhtus minu praegustesse söögieelistustesse. Kallistasin teda ja ütlesin, et sa oled lahe õde!  

Alates haigestumisest olen mitmetes kohtades, haiglas, sotsiaalmeedias ja ka puuetega inimeste kojas, tutvunud väga erinevate ning vahvate inimestega. Nende kõikide saatused on täis katsumusi, rõõme ja kurbusi, traagikat ning komöödiat. Ma pean lugu neist kõigist.

Ma ei usu interneti tutvustesse, olen nende suhtes üsna ettevaatlik ja skeptiline. Vahepeal mõtlesin, et tõmbaks endale telefoni tinderi ja hakkaks ka tinderdama, kuid hetkel tunnen, et pole selleks veel valmis. Eelmisel aastal oli mul au ja privileeg  tutvuda sotsiaalmeedia kaudu ühe saatusekaaslasega, kellega me „jagame“ kahte diagnoosi – autonoomset häiret ehk POTS-i ja endometrioosi. Sel naisterahval on ka kolmas diagnoos, aga ma tunnen, et mul pole õigust sellest rohkem rääkida. Nii nagu minul, on temal samuti süvaendometrioos, temal on kolle põies. Meie põhiliseks suhtlusplatvormiks on sotsiaalmeedia suhtlusportaal. Tegemist on ülimalt empaatilise, intelligentse, emotsionaalselt julge (kuigi ta ise ütleb, et ta on nõrk) ja tarmuka naisega, kellel on väga lahe huumorisoon ja, kes peab samuti ränka võitlust oma haigustega. Vahel mul on tunne, et me, kroonikud, justkui kuuluks mingisse eksklusiivsesse salaklubisse, kus me saame rääkida/kirjutada kõikidest tervist puudutavatest küsimustest. Kuid nagu naised ikka, me räägime/kirjutame ka muudest teemadest – suhetest, inimestest, murtud südametest ja paljust muust.

Kroonikutel on suur soov elada oma elu ja osaleda üritustel, paraku me omame väga vähe kontrolli oma haiguste üle ja kui keha ei saa puhkust, siis võib ta ootamatult streikima hakata. Ei tasu unustada, et see nähtamatu võitlus mõjutab krooniku nägemist, jõudlust, hingamist, kõndimist, rääkmist ja palju muud veel... Minul on üritustel osalemisel üks reegel – ma lahkun peale kohvi, või noh olgu, kohvi ma juua ei saa, aga ma lahkun peale magustoitu. Erandiks on minu lähikondlased ja perekond. Nende nimel ma olen valmis pingutama. Mis siis, et päev hiljem maksan pingutuse eest lõivu nädal aega või ka rohkem... Lõivu maksmine tähendab seda, et olen kodus voodis talumatult halva enesetundega ja teen ainult hädapäraseid liigutusi, nagu söömine ja joomine, millega tuleb ka ettevaatlik olla, sest lõivu maksmise juurde kuuluvad ka neelamisraskused, ning wc-s käimine.

Nii, et jah, kokkuvõtteks võib tõdeda, et igav ei ole, sest kolmepealine sõber-vaenlane võib iga hetk otsustada sinu elu nö „huvitavamaks teha“. Ja siin paraku, ole sa nii sina-sõber oma haigustega kui tahes, siin sinu sõna tegelikult ei ole. 

Aitäh, kõigile, kes viitsisid lugeda ja kaasa mõelda.