Mis saaks siis, kui haigusel oleks nägu ja mõistus... ehk lihtsalt nalja pärast...

Eelmisel nädalavahetusel kirjutasid lehed, et Eestimaad on taas tabanud Aafrika kuumus. Nostalgilises võtmes meenutas see kuumus mulle pigem Kasahstani kliimat. Isegi õhtupoolikul õue minnes näis, et kuum õhk vaevab kopse. Mõttetegevus oli  autopiloodil, higi jooksis mööda selga alla, nägu tahtis justkui „ära sulada“, sääred olid  kanged ja lihasnõrkus oli täistuuridel. Viirusest jäänud lollakas köha annab samuti endiselt tunda. Kokkuvõttes ei ole suvi just hellitanud. Mis ei ole kolmepealise sõber-vaenlasega koos elades tegelikult midagi uut päikese all. Nüüd olen siis ametlikult oma pahameele välja elanud ja võin jätkata tänase temaga.

Mis saaks siis, kui haigusel oleks nägu ja mõistus? Mida ta küll öelda võiks? Kas tal olekski midagi tarka öelda? Või teeks ta ainult julma nalja?

„Ma tulin Sinu ellu vaikselt ja märkamatult. Ma olen õel hoorajääger, kellel võib olla mitu erinevat nägu. Sina tead mind kolmepealise sõber-vaenlasena. Kuid üks asi on alati kindel – ma olen nagu hall kardinal, kelle käes on vääramatu võim ja kes dikteerib asjade tegelikku käiku. Mind pole alati palja silmaga näha, aga Sa tunned minu kohalolekut iga päev. Ma olen peaaegu nähtamatu. Kuid mind võib vahel kohata vereanalüüsis või mikroskoobi all, aga kui mul on tuju, siis peidan end nii, et mind ei näe ei vereanalüüsis ega ka teiste uuringute käigus. Ma oman Sinu üle suuremat kontrolli kui arvata võiks.

Sinu keha tundis minu kohalolekut juba ammu, aga mõistus ja tobe kohusetunne eirasid keha signaale. Muide, mul pole kavaski avaldada ei Sulle ega ka Sinu arstidele, kas ma olin juba Sinu eostamise hetkel Sinu DNA-sse kirjutatud või pugesin Sulle naha vahele elu jooksul. Sa võid nuputada ja mõelda, mida tahad, aga vastust sellele küsimusele ei saa Sa kunagi teada. Ma jälgisin Sind eemalt, kuidas Sa sündisid ja kasvasid, milliseks  inimeseks sirgusid. Kuidas Sul tekkis stress iga väikseimagi asja pärast, juba lapsest saadik olid Sa tundlik natuur. Sa ei väljendanud kunagi oma soove. See tähendas minu jaoks ideaalset ohvrit. Hahaa! Sa ei olnud füüsiliselt kunagi väga tugev ja kehalises kasvatuses olid ka üsna saamatu. Juba lapsena olid Sa tihti haige. Sa õppisid hilja käima, kuid Sinu ema ei andnud kunagi Sinu suhtes alla. Sul polnud kordinatsiooni, et õppida jalgrattaga sõitma.

Sellal kui ma vaikselt hakkasin Sinu keha üle võimust võtma, elasid Sina veel suhteliselt rahuldavat elu. Alles nüüd oskad Sa hinnata neid päevi, kui olid terve. Tumbu! Mäletad, kui ma Sind peaaegu hulluks ajasin? Kõigepealt väsitasin Su keha ära. Väsitasin Su keha ära nii, et tekitasin juba siis närvi-lihaste impulsi ülemineku häireid. Ja Sina, lollike, arvasid, et tegemist on "ainult" läbipõlemisega. Kuigi jah, see pole mingi saladus, läbipõlenud olid Sa tõesti, kuigi Sa seda endale ei tunnistanud. Pidid peaaegu hullumajja sattuma, isegi koht oli Sulle valmis vaadatud. Härra Burnsilikult panin sirged sõrmed kokku ja ütlesin endamisi kurjakuulutavalt: „Excellent! – Suurepärane!“ Aga Sa lõid kartma ja usaldades oma sisetunnet, loobusid Sa hullumajja minekust. Kuid see oli vaid alles algus, mul olid palju ambitsioonikamad plaanid Sinuga...

Järgmisena tekitasin Sulle tükitunde vasakusse silma. See vast oli põnev aeg! Pingsalt jälgisin, kas Sinu arstid saavad minu jälile või ei. Minu õnneks mitte, suutsin ennast piisavalt sügavale ära peita. Sinu esimene neuroloog ütles, et Sa oled liiga stressis ja peaksid õppima lõõgastuma. Sa olid pettunud, et oma maja töötajana Sa ei saanud abi. Jalg üle põlve ja mõlema käe sirged sõrmed vastakuti jälgisin huviga edasi, milline on Sinu järgmine käik. Sulle tuleb ses mõttes au anda, et Sa oled põikpäine ja sihikindel. Sa ei jätnud jonni, sest vaikselt hakkasid Sa aru saama, et midagi on Sinu kehaga ikka väga valesti. Selle aasta suvel, kui Sa läksid perearsti saatekirjaga Neuroloogiakeskusesse, tekitasin ma Sulle vahetult enne arsti juurde minekut topeltnägemise. Sest ausalt öeldes mul oli igav ja asjad venisid. Mul oli lademetes kaebusi, mida ma Sulle tekitada tahtsin ja kuna mul oli üksi igav, siis soovisin veel oma sõpru Sinu kehasse elama kutsuda. Oi, mul oli niipalju üllatusi Sinu jaoks varuks. Good times! - Head ajad! Suisa hämmastav, et Sinu vaimne tervis pole tõsisemat põntsu saanud. Nagu eelpool mainisin, et kuna mulle ei meeldi näidata oma tõelist olemust, kes ma tegelikult olen, ei Sinu arstidele ja veel vähem Sulle, siis 2015. aasta kevadel võtsin vastu saatanliku otsuse, et ma viin asjade käigu äärmustesse. Lihtsalt nalja pärast tahtsin vaadata, mis Sinust saab. Ma otsustasin Sulle „kinkida“ kliinilise surma kogemuse. Peale neid läbielamisi Sa oli nii hirmul ja kartsid kõike ning võpatasid iga väikseimagi asja peale. Sa ei julgenud üksi kodus olles isegi vanni minna. Alati valisid vanni minekus aja, mil Esiema oli ka kodus, Sa ei lukustanud isegi vannitoa ust. Nii suur oli Sinu hirm. Sa pidid peegli ees ise hoolitsema oma dreenihaavade ehk „kuuliaukude“ eest. Sa ei suutnud magada. Kodus olles ärkasid Sa mitmel ööl õhupuudusega ja higisena. Sel ajal oli mul Sust isegi veidi kahju,  kuid sellest hoolimata otsustasin Sulle lihtsalt nalja pärast kinkida PTSS-i – posttraumaatilise stressihäire. Eriti naljakas on see sellepärast, et mul puudub küll statistika, aga pakun, et Eestis PTSS-i krooniliselt haigetel inimestel ei diagnoosita sel lihtsalt põhjusel, et ei nähta seoseid. Minu jaoks oli huvitav see, et Sa ei murdunud nagu ka paljuoks ei murdu, vaid Sa õppisid ja kasvasid läbi selle kogemuse ning mingi ime läbi hakkas Sinus arenema  iseloom, kuigi iseloomu välja kujunemiseks läks veel aega umbes neli aastat. Asjade käik muutus järjest intrigeerivamaks ja minus tekkis mõningane imetlus Sinu vastu ning puhas laboratoorne huvi koos Sinuga edasi minna.

Peale operatsiooni Sa ei olnud veel kursis tõsiasjaga, et igasugune meditsiiniline manupulatsioon kutsub esile minu poolt tekitatud vanu ja uusi sümptomeid. Seega järgmisena otsustasin Sulle "kinkida" lihastõmblused, lihtsalt nalja pärast. Kindlasti mäletad oma esimesi lihastõmblusi, mis ehmatasid Sul praktiliselt junni jahedaks. Paremas käes olid lihastõmblused õlast kuni randmeni. Sa ehmusid taas ning mõtlesid, et võib-olla hakkad insulti saama. Nautisin Sinu piinlemist.

Kuna operatsiooni tõttu läks Su enesetunne s***maks, siis sama aasta sügisel said Sa minu pärast veel ühed kanged rohud peale, mille tõttu Sa ei saa enam päikest nautida. Mitte, et Sa seda kunagi varem väga nautinud oleks. Muuhulgas Sa ise otsustasid tõsta oma põhiravimi kogust, et  Sa saaksid enam vähem normaalselt funktsioneerida ja veel tööl käia.

Olen muutnud Sinu õhturutiini. Kui Sa varem võisid õhtul magama minnes  lihtsalt pikali visata ja teki peale tõmmata, siis nüüd on Sul minu tõttu üks rituaal juures, et Sa saaksid paremini magada. Sa pead treenima oma vahelihast, et mitte öösel ärgata õhupuudusega. Lihashaigus ongi ohtlik sellepärast, et kui vahelihas jääb nõrgaks, siis ei saa Sa enam hingata. Kopsud on küll puhtad ja vere hapnik võib ka normi piires olla, aga vahelihase nõrgaks jäädes ei saa ta enam toetada kopsude tööd. Vot nii on lood! Ja ma tean, et Sa seda kardad, seetõttu oled Sa tubli ja järjekindel patsient ning igal õhtul treenid oma vahelihast, kuigi Sul on vahel tunne, et ei jaksa enam. Muidugi võtad Sa veel igal õhtul oma tablette, et öö paremini üle elada ja, et hommikul mõistlikult voodist välja saada.

Kui mul on tahtmine, isegi hea tuju juures, siis vahel ma võtan Sinult ära ööune. Seda teen ma tegelikult päris tihti. Pole tähtis, kuidas Sa oled oma päeva veetnud, ma ei lase Sul mõnikord lihtsalt nalja pärast öösel magama jääda, vaid hoian Sind üleval. Ja siis on Sul "suurepärane" võimalus juurelda kõikide oma heade ja halbade otsuste üle, mida Sa elu jooksul korda saatnud oled.

Sa oled minu pärast pidanud muutma oma toitumist. Mäletad, kuidas Sa aastaid tagasi mõtlesid: „Phäh, mis gluteeni- või laktoositalumatus? See on lihtsalt üks peas kinni olev haigus. Sellist asja pole olemas.“ Nüüd oled ise samas rollis. Loomkatsete tulemusena ei saa Sa enam minu sõbranna Endometrioosi ja ka minu tõttu näiteks leiba süüa ja piima juua. Tean, et Sul on sügisel plaan minna gluteeni- ja laktoositalumatuse teste tegema. Oi, sellega hakkab veel nalja saama! Lihtsalt oma lõbuks löön Su kõhu kummi ja panen ta valutama ning kõige ebasobivamal hetkel  tekitan Sulle valusaid kõhugaase. Vahel muudan ka Su neelamise raskemaks ja hääle kähedamaks. Kõik vaid sellepärast, et mul on lihtsalt tuju Sinu neelamise- ja häälepaelte lihased nõrgemaks muuta.

Sa oled saanud väga erinevaid ravisid ja mina ainult naersin nende peale. Ma olen nagu kirglik ja truu armuke, kes hoiab Sinust kõvasti kinni ja mul pole plaani lahti lasta. Kuni surm meid lahutab... Kui Sa esimest ja viimast korda said solu-medroli, siis peale seda võtsin nõuks tekitada Sulle võõrutuselaadsed külmavärinad, mis kestsid umbes nädala. Sa piinlesid nagu mingi narkomaan. Teiste ravidega, immunoglobuliin ja plasmaferees, tekitasin Sulle lihasnõrkuse süvenemist. Mäletad veel, kui abituna Sa ennast tundsid? Lisaks said Sa tunda väsimust ja peavalu. Kui Sa prednisolooni sõid, siis tõusis Sul minu tõttu kehakaal, tujud muutusid ja esimest korda said Sa tunda, kuidas on talvel kangete sääremarjadega õues tatsata. Mäletad, kuidas Sa ütlesid neuroloogile, et Sul on piltlikult öeldes surma maitse suus? Oi ma nautisin Sinu kiusamist prednisolooni eksperimendi ajal! Kahju, et see nii vähe kestis. Minu üllatuseks tuli välja, et kui vaja, siis Sa oskad isegi enda eest seista, sest arst oleks tahtnud, et prednisoloonikuur jätkuks, kuid Sina otsustasid loobuda. Tsentraalsest veeniteest (veenitee, mis rajatakse rangluu lähedusse) jäi alles „ilus arm“, mis alles nüüd hakkab kaduma. Kuid alguses kutsusid Sa seda oma kolmandaks nibuks. See valutas ja kipitas Sul tükk aega. Jällegi minu tegu!

Mulle meeldib mängida Su südamega, nagu pillikeeltega. Sa oled juba õppinud, et pikali olles oled Sa justkui kaitstud. Kuid Sinulgi on vaja süüa, juua, tualetti kasutada, pesemas käia ja aeg-ajalt ka välja minna, kasvõi ravimite järele. Sa oled mu käes nagu marionett – tõused püsti, tõstan nalja pärast Su pulssi nii, et tekivad õhupuudus ja pearinglus (kuni 150 korda minutis, rekord on 162) ning kui uuesti pikali heidad, langetan jällegi nalja pärast Su pulssi nii, et Su organism vajab määramatut taastumisaega. Näiteks võin Su pulssi langetada minutiga 140-lt 72-le, ilma ravimiteta. Maagia! Tegelikult peitub saladus autonoomses närvisüsteemis.      

Tänu minu salakavalale tegutsemisele ei uskunud paljud, et see, mis Sinuga toimub, on päriselt. Otsustasin Sulle teistkordselt ajudele hakata Sinu vaimset tervist proovile pannes. Sa küll mõistsid, et Sinuga on midagi väga valesti, kuid ei Sina ega ka Sinu arstid ei saanud päris täpselt aru, milles probleem ja seetõttu oli Sul raske selgitada, mis viga. Nüüdseks oleme juba väga „head“ tuttavad. Kuid ära muutu mugavaks, sest soovi korral võin ma Sind veel üllatada. Mulle meeldis, kui Sind koheldi kaasinimeste poolt nagu simulanti ja kõik soovitasid Sulle midagi, kuidas mõttejõuga terveks saada, teha joogat ja muud säärast. See kõik on muidugi tore ja seda võib praktiseerida, aga minu ohjamiseks on vaja siiski tõenduspõhist meditsiini. Hmm...kuid vahel ei aita ka tõenduspõhine meditsiin...

Sel aastal lisasin Sinu kaebuste nimekirja nn „aku tagant võtmise“. Sina tead, mida see tähendab, aga selgitame ka teistele. Sisuliselt see tähendab seda, et kui mul on näiteks halb tuju, siis ma piltlikult öeldes võtan Sinult „aku tagant ära“ ehk siis kogu Sinu olemas olev füüsiline jõud lahkub kehast ja käiku lähevad hädaabi reservid. Ja ma võin seda igal ajal teha, täiesti ootamatult, lihtsalt nalja pärast. Mulle väga meeldib vaadata, kuidas Sa siis vingerdad ja vaevled. 

Sa oled kuulnud kõiksugu lugusid, kuidas minuga tuleb sõbraks saada ja kuidas minuga peab iga päev rääkima. Aga ma avaldan Sulle ühe saladuse – ma ei pea Sinust lugu ja ei hakka kunagi pidama ka. Miks Sa tahaksid olla sõber, kellegagi, kes ei pea Sinust lugu? Ma olen ikka see sama ülbe tõpranahk, kes teeb Sinuga, mida tahab, ja Sina oled minu marionett ja Sa pead iga päev kohanema ootamatustega, mida mina sulle ette söödan. Head isu!“