Püha Graali otsimine...
Ahoi-hoi toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🙀🙀🙀 Kui ma ei osaleks selles praegu käimasolevas, pisut hullumeelses protsessis, siis ma lihtsalt ei usuks seda. Ehk teisisõnu lühidalt, seoses "armsa" Cowdeniga, olen ma püüdnud juba pikema perioodi jooksul saada endale nahaarsti aega. Kõik muud spetsialistid on peaaegu läbi käidud, emakas on stabiilses seisus ja neerud on kasvajavabad. Järgmisel nädalal lähen kilpnäärme ultrahelisse, et saada ülevaadet, mis seisus on minu ammu aega tagasi avastatud sõlmed. Ega ma seda väga ei oota, kuid pääsu ka pole. Pea liiva alla panemine pole veel kedagi terveks ravinud. Suvel ootab mind ees kümnepäevase vahega suisa kaks MRT uuringut, esimene on siis peast (määrajaks oli neuroloog, sest on pearinglus ja peavalud) ning teine on rinna MRT. Ma ei tea, kui hästi mõjub PTEN geeni mutatsiooniga organismile nii väikese vahega tehtud uuringutest saadud kiirgus, aga eks tuleb ka need, kõige muu kõrval, kuidagi üle elada. Pean endale sisendama, et mul pole klaustrofoobiat ja kujutama end ette tuulisel Stroomi rannal. Edasi sügisel ootab mind ees üldanesteesias mao- ja jämesooleuuring. Soole onkokirurgi juurde minnes mõtlesin, et jänes šampust ei joo ja seega küsisin temalt otse, et millised on minu väljavaated need protseduurid üle elada narkoosis ja ta vastas leebel toonil, et küllaltki head. Onkokirurgi näol on tegemist endise kolleegiga, keda mina pole füüsiliselt näinud viimased 17 aastat ja ta polnud välimuselt üldse muutunud. Tahaks kohe küsida, et mis on see igavese nooruse saladus? Äkki on ta hoopis vampiir? Pean ka ära mainima, et meie vahel ei toimunud kunagi midagi isiklikku, sest ta pole minu tüüp, ent ma mõistan oivaliselt, miks olid omal ajal nii mõnedki naiskolleegid temast kõrvuni sisse võetud. Onkokirurgis on peidus see seletamatu miski - je ne sais quoi. Mina olen alates põhikoolist eelistanud selliseid Johnny Deppi meenutavaid isendeid. Õnneks on mul suvel aega end endoskoopilisteks uuringuteks moraalselt valmis seada ja mõelda välja, milline võiks olla enne uuringuid seitsmepäevane range dieet. Õelalt muigan ja mõtisklen, et varsti pole see enam mingi probleem, sest mitmete toidupiirangute tõttu ei saa ma nakuiniigi midagi süüa. Sometimes I feel like I'm having a second so-called hobby...
Ent kui ma püüan endale leida Tervisekassapõhist nahaarsti aega, siis on meie vabariigis küll ikka midagi väga mäda. Olukord meenutab veidi metsikut läänt, kus igaüks peab enda eest ise hea seisma ja kus kehtib ainult nobedate näppude voor. Niisiis, esimest korda püüdsin nahaarstile aega saada Suurhaigla registratuuri telefoni teel. And I s*it you not, ma "kõõlusin" telefoni otsas täpselt 39 minutit. Lõpuks kui sain päris inimese liinile ja uurisin vastuvõtuaegade seisu, teatas heitunud hääl, kes ilmselgelt oli juba mõne nõudliku kunde käest väheste aegade osas nahutada saanud, et aegu pole ja järgmised ajad tulevad alles 5. mail. Olin küll ärritunud, kuid jäin rahulikuks. Tänasin info eest ja soovisin registraatorile jõudu tööle. Järgmine kord otsustasin minna kohapeale, ent siis sai veel rohkem "nalja". Ma pole kunagi olnud hommikuinimene, ent viiendal kuupäeval vedasin end siiski Suurhaigla 10. registratuuri kohale. Täpselt kell 9.00 koondus nahapolikliinikus istuv seltskond sealse registratuuri ette järjekorraks, mina jäin oma "munemise" ja mõningase 21. sajandi naiivsuse tõttu järjekorras kuhugi tahapoole. Ma olin tegelikult aegsasti kohal, aga ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et arsti vastuvõtuaja saamine võib olla nii meeleheitlik, et hädalised istuvad juba enne kukke ja koitu polikliiniku toolidel, umbes nagu 1985. aastal. Ent inimene õpib kogu elu ja tänaseks olen ma juba oluliselt karastunum ja targem. Ma püüdsin järjekorras seistes hoida helget meelt, ent ometi näris mind sügaval sisimas tunne, et minu käik Suurhaiglasse oli asjatu ja nii oligi. Seinakella vaadates, näitas see 9.13 ja vaene stressis registraator, kes õnneks jäi klaasi taha, tõusis püsti ning teatas paatoslikult, et rohkem aegu pole. Rahvas järjekorras ahhetas ja turtsus ning võimalikud hädalised vajusid laiali poolhomeeriliste ning irooniliste naerupahvakute saatel, mina sealjuures kaasaarvatud. Hiljem pidasin siis nõu targematega ja järgmiseks üritan endale saada perearsti kaudu nahaarsti e-konsultatsiooni aega. Mul pole küll sellesse väga suurt usku, ent proovima siiski peab.
Milles siis see probleem ikkagi seisneb? Eks põhiline raskuskoht lasub sellel, et antud valdkonnas ei ole vaja perearsti saatekirja ning teiseks põhjuseks on ilmselt Tervisekassa loid rahastus ja kolmandaks põhjuseks on veel erasektori kindel kannakinnitamine dermatoveneroloogia erialal, ent see on ainult minu isiklik arvamus. Kusjuures nahaprobleemid pole mingi naljaasi, need võivad tõsiselt mõjutada inimese elukvaliteeti ja näiteks kahtlaste sünnimärkide puhul ka eluohtlikuks osutuda. Seetõttu peabki vaene ristiinimene sageli kontrollis käima. Kuid andke mulle nüüd andeks, kõigil meil pole põhjatuid rahakotte, et käia regulaarselt tasulisel vastuvõtul. No hüva, selle tasulise vastuvõtu elaksin ma veel üle, aga kui on vaja midagi kahtlustäratavat eemaldada ja histoloogiasse saata, siis seda raha minul enam näiteks pole. Loomulikult, eks see lõpplahendus on ikka nii, et ma pean ükskord alla vanduma ja minema tasulisele vastuvõtule, koos "väikese Müü" eemaldamise ning histoloogiasse saatmisega. PTEN mutatsiooni vaatest peaks ikkagi teada saama, kas see kurinahk on pahaloomuline või mitte.
👽👽👽👽👽👽👽👽👽👽👽👽👽👽👽👽👽👽👽👽👽👽👽👽👽👽👽
#cowdensakibsajaga
