Korv ja kaabu...

 Ahoi-hoi kaunis kogukond, toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐈🐈🐈 Viimasest postitusest on möödas umbes pool aastat, aga ma pole teid ausõna unustanud. Kõlab võib-olla imalalt ja veidi pealiskaudselt, aga ma tõesti hoian teid alati oma südames. 💛💛💛

Näib, et üheksakümnendad on tagasi ja mitte ainult moetööstuses, vaid ka liialdamata kiskjalikes käitumisnormides. Ühel õhtupoolikul, kui polnud veel päriselt pimedaks läinud ja ma kõndisin pahaaimamatult kodu poole, avastasin ma, et mind on päris tõsiselt sihikule võetud. Mõistuslik pool minus tõrkus võimalikku ohtu uskumast, ent keha andis pingesse tõmbumisega kohe märku, et midagi on valesti. Minu ees kõndis viisaka välimusega, nägu ma muidugi ei näinud, kaabuga meesterahvas, kel oli käevangus punutud ja heleda linaga kaetud korv. Ma ei pidanud teda kuidagi eriliseks ja tagantjärele võiks vast öelda, et ta oli maksimaalselt 173 cm pikk ehk siis meesterahva kohta suhteliselt lühike. Kummaline oli siiski tõsiasi, et ta näis imiteerivat minu kõnnaku tempot. Kui aeglustasin, jäi ka tema samm aeglasemaks. Ent paraku ei hakanud ikka häirekellad peas helisema, jõuab see va ristiinimene siin elus siis kõiki veidrikke märgata, eks. Issanda loomaaed on lai ja kõigil on sünnipärane õigus siinilmas eksisteerida. Ent enam ma ohumärke ei eira. Naised, oma ümbrusest tuleb alati olla teadlik ja kui miski tundub kahtlane, siis tõenäoliselt see nii ongi. Sisetunnet ei tasu kunagi ignoreerida, see on erinevates olukordades tõesti parim abiline.  

Lõpuks astusin ma sellest pisut veidrast härrast mööda ja keerasin väikese tunneli poole,  kust olen iga ilmaga ning erinevatel kellaaegadel kulgenud, ka kell üksteist õhtul. Kirjeldatud sündmuste aeg leidis aset kusagil poole seitsme paiku ja tegemist oli ka  tööpäevaga. Ühtäkki tajusin ma selja taga kellegi lähedust ning sulaselges eesti keeles pöörduti  minu poole veidi küll kõhedustekitaval, ent samas ebaleval toonil: "Tervist....? Teree....?" Minu esimene uskumatuna tunduv mõte oli, et kas see nagu päriselt leiab praegu aset või...?!?! Ma pole kunagi osanud kakelda, ent teise mõttena käis peast läbi, et okei, kui ta mind nüüd selja tagant ründab, siis lasen küüned ning hambad käiku. HIV- ja hepatiiditestidele mõtlen hiljem. Kiirendasin jalamaid sammu, sest tegelikult ei tahtnud ma seda olukorda sugugi eskaleerida, ning järgmisel hetkel olin tunnelist väljas, seejärel kalibreerisin kiirelt peas oma kodutee ümber. Olgu  öeldud, et ma ei tundnud otseselt hirmu, aga tükk aega oli pagana vastik olla. Miks need perverdid ei võiks lihtsalt kodus rahulikult pornot vaadates pihku peksta, nagu normaalsed mehed?! Ja kui sellel võimalikul "heinol", hääle järgi ei tundunud ta tegelikult kuigi vana, oleksid olnud n-ö head kavatsused, oleks ta võinud mind kõnetada kümme korda varem, ent vennike valis minu poole pöördumiseks just kõige pimedama nurga, kus tavaliselt muide lamp põleb, ent sel õhtul paraku mitte. Ta jälgis mind pikalt ja otsustas tegudele asuda vahetult enne tunnelit. Võimalik, et ta oli lihtsalt mingi muidu liputaja või õhku jobistaja, aga rõve oli ikkagi. Kahju, et Eesti Vabariigis on taserid  seadusega  keelatud, muidu soetaks küll endale mingi säärase vahendi. Mul on tõsiselt s*tasiiber  nendest k*radi "heinodest", kes arvavad, et nii on okei käituda. Aga ilma naljata mõtlen ma endale taskusse osta pipragaasi. 

Mis siis veel on vahepeal juhtunud? Käisin septembri algul geneetiku vastuvõtul, kuhu saatis mind neuroloog, kuna ammoonium ja laktaat ei taha normi piirides püsida ning need võiksid omakorda viidata geneetilisele probleemile. Paljud ei tea, et ma sündisin kongenitaalse ehk kaasasündinud hüdrotseefaluse ehk vesipeaga, mis on elupuhune seisund ja mis on andnud iseloomuliku välimuse ning mis võib ka muuhulgas põhjustada "nunnut" topeltnägemist ja kuni 46 protsenti selle diagnoosiga patsientidest on depressiivsed. Võite siis ise arvata, et kui "lõbus" oli näiteks kooliaeg. No põhikool oli talutav, sest olid sõbrad, ent keskkooliaeg läks küll käest ära. Ja ma olin kaheaastane, kui hakkasin lõpuks kõndima. Niisiis praegu ootan geneetiku poolt võetud vereanalüüside vastuseid, mis peaksid täies mahus tulema kusagil novembris. Mulle öeldi,  et minu DNA võetakse osadeks ja praegu on tehnoloogia arenenud nii kaugele, et võimalik on vaadelda kõiki geene. 2014. aastal sellist võimalust veel polnud, siis analüüsiti kusagil 5000 geeni. Põnevad ajad! 😲😲😲 Pilt on tehtud Ülemiste linnakus asuvas, von Baerile pühendatud tervisemajas. Seal kasvab maja sees päris puu. 

Ja veel... ravimata depressioon on ohtlik ja tõsine haigus, mis võib lõppeda enneaegse ja mõttetu surmaga. Seetõttu võtan mütsi maha kõikide ees, kes on olnud vaimse tervise probleemidega kimpus ja kes on abi otsinud ning saavad regulaarset ravi. Aga mul on üks sõbranna, kes on tõenäoliselt passiivse enesetapu kursil ja ma ei oska teda enam aidata. Olen end temaga hingetuks rääkinud, kuid paraku ta ei kuula kedagi. Ta on nii ära tinistatud oma eksi poolt, kellega ta on veel kahjuks seotud. Mõistan, et tema elus on olnud palju tragöödiat, aga nüüd näib, et see inimene on lõplikult alla andnud. Ta ei taha enam elada, ent surra ka ei julge ja nii hävitab ta end aegamööda. Tean omast kogemusest,  et inimest pole võimalik aidata, kui ta seda ei taha, aga tunnen, et pean temaga veel kord rääkima. Kusjuures  mulle veidi näib, et ta ise ei teadvusta endale olukorra tõsidust... Ta ilmselt mõistab, et on jama, kuid ta ei adu probleemi sügavust. Klassikaline vikerkaar, millel olid kõik värvid selgelt näha, sai  jäädvustatud Järvevana teel. 

🗣🗣🗣🗣🗣🗣🗣🗣🗣🗣🗣🗣🗣🗣🗣🗣🗣🗣🗣🗣🗣🗣🗣🗣🗣🗣🗣🗣🗣🗣🗣🗣