Asiaadi juuksed ja roosad riided...
Ahoi-hoi kaunis kogukond, toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐈🐈🐈 Mitte kaua aega tagasi tunnistas mu Õeraas, kuidas ta omal ajal kadestas minu pikki, sirgeid, asiaatide juukseid meenutavaid raskeid ja peene tekstuuriga kiharaid. Üks teinegi ammune tuttav ütles aastakümneid tagasi, et mu juuksed meenutasid talle "L'Oreal 'i" reklaami. Ja olen isegi mõelnud, et pahmakas peas oli mul toona äge, aga nooruses ei osanud ma seda muidugi hinnata, kõik oli siis justkui iseenesestmõistetav. Vaimse tervise ekspertide sõnul on nii lapsed kui ka teismelised oma olemuselt isekad, jääb vaid lootus, et täiskasvanuikka jõudes kasvavad nad sellest välja. Esiema arvab siiani, et ma pole veel vana, ent pidevalt kimbutav neuroväsimus "väidab" siiski vastupidist. Noorena kipume me üldse olema parajad jopskid ja mõni ei saa ka veel vanas eas täiskasvanuks ehk vanusega ei saabu alati tarkust. Ning ühel suvalisel õhtul hambaid pestes hakkasin ma, inspireerituna Õeraasu öeldud sõnadest, mõtisklema, et kui mul oleks valida, kas saaksin tagasi toonase juuksekasvu või saan ma alles jätta elu jooksul omandatud tarkused, siis ega ma pikalt juurelnud. Tõsi, minus on salamisi peidus üks edev ja veidi snoobilik tõbras, kelle jaoks oleks noorusaegne juuksekasv muidugi ahvatlev, ent ma jätaksin edevuse siiski kõrvale ja valiksin hoopis elu jooksul omandatud hindamatud teadmised. Elu ise ongi ju parim õpetaja. Olen järgnevat juba varemgi põgusalt maininud, ent möödunud sünnipäeva raames heidan veelkord pilgu üle õla, mis siis, et keegi tark olla kunagi öelnud, et mineviku poole ei tasu vahtida, me pole sinnapoole teel. Samas tean, et teatud elusündmusi arvestades on seda kergem öelda, kui teha. Niisiis maailmavalus teismelisena meenutasin ma pigem sügooti, kes tahtis võimalikult ruttu suureks saada, aga seda tahavad vist enamik lapsi ja noorukeid. Kahekümnendates olin ma emotsionaalses mõttes täielik "rongiõnnetus", sest mulle polnud kaasa antud võimet lahendada konflikte, kusjuures vastasseisude eest põgenen ma siiani, sest ma tean juba eos, et ma jään kaotajaks. Toona tahtsin ka pidevalt kõigile meele järele olla, mis on võib-olla kaasinimeste vaatest mõnusalt isekas mõte, ent samas on teiste inimeste energiakulukas nunnutamine mõnikord vägagi närvesööv ja vahel ka alandav tegevus. Ma pole tegelikult kunagi mõistnud inimeste igatsust nooruse järele, noored ei oska nakuiniigi seda aega hinnata - neil on teised probleemid. Kui ma kolmekümnendates haigestusin, tegelesin ma kahjukontrolliga ja eemaldasin oma elust mulle omasel moel mõned mürgised inimnatuurid. Seda otsust pole ma veel siiani kahetsenud. Ja keha oli ka juba sel ajal aastaid varem märku andnud, et midagi on väga valesti, aga keegi ei võtnud seda eriti tõsiselt ja tänu sellele ei pööranud ma ka ise vaevustele suurt tähelepanu. Kui sulle pidevalt räägitakse, et sa kujutad asju ette ja oled liiga tundlik või veel midagi, siis hakkadki neid jutte uskuma ja arvadki, et oled peast soe. Lõpuks saabusid ootamatult neljakümnendad aastad, millele mul ei olnud väga suuri ootusi, ja ühtäkki tundsin ma üllatuslikult, et võib-olla on nüüd minust saanud inimene. Seetõttu ei suuda ma ära oodata viiekümnendaid. Damoklese mõõgana varitseb muidugi oht, et ma degradeerun sootuks ära, kõigeks tuleb valmis olla, aga võib-olla ootab ees hoopis midagi imelist. Igal kümnendil on meie jaoks midagi varuks ja ehk peitubki selles elu võlu ja valu.
Kommentaarid
Postita kommentaar