Igas betoonprao vahel sirguvas lilleõies võib näha lootust...
Ahoi-hoi kaunis kogukond, toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐈🐈🐈 Juhhei, varsti on kevad käes, see tõstab veidi meeleolu. Ja väikese iroonilise naljana tuleb tõdeda, et peale järjekordset laktuloosikuuri, olen ma juba umbes viimased kuu aega nosinud mõnuga probiootikume ning ma "tunnen", kuidas soolestiku mikrofloora mühinal taastub. Väljendub see tegelikult eelkõige adekvaatsetes WC käikudes. Ent pisut tõsisemalt rääkides, mul on siiski karvane aimdus, et ma pean veelkord lahti seletama, miks on minu laktuloosi ehk siis põhimõtteliselt kõhulahtisti joomine aeg-ajalt vajalik. Kuigi neuroloog sõnas, et pikemas perspektiivis pole lahtisti tarbimine väga jätkusuutlik, kaldun temaga nõustuma. Samas tunnistas ta, et ammoniumitõus on vaja ühel või teisel moel kontrolli alla saada. Sest kui see s*takäi tähelepanuta jätta, võib see hakata "laamendama" eeskätt neerude ja maksa kallal ning siis on asi juba väga jama. Ma ei tee seda lõbu pärast, ega püüa sellega ka kaalu langetada. Kusjuures huvitaval kombel see kaalule eriti ei mõjugi. Kõik pekimassid on kenasti, nagu noor armunu, minu külge liibunud. Aga see selleks, jätkame... Jaanuarikuu lõpul külastasin sel aastal esimest korda oma neuroloogi, kes teatas, kaval sära silmis, et meil on teiega plaanid. Pikaaegse meditsiinilise trauma tõttu, viivad säärased sõnad minu keha iga kord pingeseisundisse, sest ma ei tea, mida oodata ja üllatused meeldivad mulle ainult siis, kui ma tean neid ligikaudu kaks nädalat ette. Stressis olles ei näita ma enamjaolt kunagi välja oma hirmu, pettumust või kurbust. See omadus emotsioone endasse ära peita on olnud aegade jooksul nii needus kui ka õnnistus. Ja kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult ootasin ma analüüside vastuseid, eriti just geenide sekveneerimise tulemusi, mida mulle eelmisel sügisel lubati. Ent selgus, et Tartus töötav geeniguru, kes varasemalt külastas igakuiselt Tallinnat, kus konsulteeris patsiente, on nüüd oma osakonna suur juht ja õpetaja ning arutelud Tallinna patsientide üle on põhimõtteliselt kokku kuivanud. Kas te ei leia, et kõik kuradi muutused, näiteks toiduainete- ja kosmeetikatööstuses ning meditsiinibürokraatias, toimuvad meie kõigi tervise arvelt? See teadmine keerab ikka küll tissi krussi. Mõelge natuke ja ma usun, et te jõuate samale järeldusele. Terved inimesed võib-olla seda päris lõpuni ei mõista, aga kroonikud saavad kindlasti aru, millest ma räägin. Ja pakun välja "kelmika" idee, et sigaretisuitsu ja muude mõnuainete kõrval on bürokraatia üks suuremaid, salalikke tapjaid. Vaja ühe patsiendi jaoks saada harvikhaiguse ravimit? Jääb ära, sest see pole praegusele tervisekassale kulutõhus. Tõsilugu, ise elasin läbi. "Või siis lihtsuse ja tulu teenimise vaatest arvutame kõikide kiiritusravi patsientide doosid ühe valemi järgi ja kõrvaltoimete ning letaalsuse protsendi oleme me nõus ära taluma." See lõiguke on pärit Suurhaigla viimase skandaali alltekstist. Tänase päevani arvan, et Suurhaigla oli kaudselt süüdi minu haigestumises. Krooniline stress ja toksiline töökultuur on ideaalne "kokteil" autoimmuunhaiguste tekkeks. Aga olgu, ma kipun jälle teemast kõrvale kalduma. Niisiis, doktor määras mulle taaskord analüüsid, seekord nii uriini kui ka vere. Uriinist rääkides mainisin ka neuroloogile, et kusagil pooltel kordadest, kui lähen WC-sse, lõhnab uriin magusalt, nagu karamellipopcorn või midagi sarnast. Uriiniproovi pidin ma andma kohapeal ja nagu kiuste, olin eelnevalt WC-s käinud. Ent õnneks keha "halastas" minu peale ja kollast proovimaterjali siiski jätkus. Aegade jooksul esile kerkinud suur kõht ei võimalda mul enam piisavalt graatsiliselt WC poti kohal suusahüppaja asendis kõõludes proovi purki niristada. Ja ma ei tee nalja, mul on tõsiselt tunne, et kuseteede ette on nööp "kasvanud". Proovi andmisel tekkis tunne, et minust väljuvad neli erinevat juga ning igaüks erinevas suunas. Surve ja värvus on okei, aga juga ise on võib-olla pisut veider. Ühesõnaga rihtisin uriiniga ära oma sõrmed ja veidi ka reied, ent riided jäid imekombel puhtaks.
Õhtul kodus olles jõudsin järeldusele, et väikestest asjadest tuleb ikka rõõmu tunda. Kui muidu on minu ammoniumitase veres olnud eluohtlikult kõrge ehk siis üle 200, siis sel korral oli minu tulemus "kõigest" 78. Meeldetuletuseks niipalju, et mereäärse haiglalabori referentsväärtuste järgi on ammoniumi normi ülemine piir kusagil 31 kandis. Olin siiralt õnnelik ja tundsin, et ma olen nagu see, diabeedi tõttu jala kaotanud Tiibeti munk dokfilmis "Tukdam - kahe maailma vahel". Ilmselgelt ei saa jala kaotus olla midagi meeldivat, ent küsimuse peale, kuidas operatsioon läks, vastas ta ometi, et vahvasti. Arstid olid lahkelt üldnarkoosi asemel teinud seljasüsti ning patsiendist munk sai praktiseerida erilist mõtluse ehk meditatsiooni liiki. Jah tõsi, palju läbi elanud patsientidena on meil valida - kas me põleme läbi või valime raskuste keskel filosoofilisema tee. Ma arvan, et enamik meist, mina ise kaasa arvatud, oleme seal kusagil vahepeal. Ent tuleme siis taaskord tõusnud ammoniumitaseme juurde tagasi. Tõus analüüsis oli küll tagasihoidlik, ent paraku ootas mind siiski ees laktuloosi ehk tuntud kõhulahtisti Duphalaci joomine. Ma olen selle maitsega isegi täiesti leppinud, ent tekstuur jätab veel soovida, sest on selline siirupine, mis hakkab ka hammastesse kinni. Ning piltlikult öeldes võib igas betoonprao vahel sirguvas lilleõies näha ka lootust. Kusagil ravikuuri lõpupoole tabasin end mõttelt, et kui ma kunagi peaksin minema kolonoskoopiale polüüpe kontrollima ja uskuge, neid raipeid on meil kõigil, nii hea- kui ka halvaloomulisi, siis uuringu ettevalmistusega, mis hõlmab eelmisel päeval spetsiaalse lahuse joomist ja millel on laktuloosile sarnane maitse, saaksin ma oivaliselt hakkama. Kust ma seda tean? Kunagi proovisin eelpool mainitud lahuse järgi. Söögiga võib muidugi probleeme tekkida, sest peale lõunat ei tohi uuringueelsel päeval enam süüa. But otherwise I would ace that s*it! Niisiis, kuidas käitub minu organism loomse valgu suhtes ja miks on laktuloos ikkagi vajalik? Minu organism ei tule toime sea-, veise-, lamba- ja põdraliha ning muude sarnaste loomsete proteiinide omastamisega. Mõõdukas koguses on lubatud linnuliha, piimatooted ning muna söömine. Ja kui veel eriti täpne olla, siis minu maks ei suuda töödelda eelpool loetletud loomset proteiini ning seetõttu hakkab organismi kuhjuma lõpp-produktina ammonium, mis on sisuliselt mürk ja siin tulebki superkangelasena mängu ammoniumi antidoot laktuloos, mis aitab kehasse kogunenud mürki organismist välja viia. Ning sellest vaatenurgast lähtudes on peamiseks kõrvaltoimeks kõhulahtisus, millega kaasneb vedelikupuudus ja mõningal määral ka põhiravimi Kalymini toime vähenemine. Ja see omakorda põhjustab sagedasemaid lihastega seotud haigushoogusid (tõmblused, spasmid, lõuakangus, võimetus sülge neelata jne). Küsisin muuhulgas neuroloogilt, et milline oleks ülikõrge ammoniumitaseme juures kliiniline pilt. Ta vastas, et teadvushäired. Hea teada, kas pole?
Jätan siia vahetult enne lõppu ka ühe väikese siseringi nalja, mis kujunes välja kuuri ajal. Mis on Jackson Pollockil ja ilusal linnul ühist? Vihjena võin vastuseks öelda, et see olen mina. Olgu, ma püüan ka nalja sisu veidi lahti seletada. Huumori praktiseerimisega on mul endiselt raskusi. Kes ei tea, milline nägi välja Pollocki kunst, siis vaadake Internetist järele. Pakun, et enamikel meist pole ka ornitoloogia kõige tugevam külg, aga ma soovitan korra mõelda lindude sooletegevusele või siis otsingumootorisse trükkida linnu seedeelundkonna anatoomia ja füsioloogia. Nüüd kujutage ette mind, kes jõi ära peaaegu kümne päeva jooksul ühe liitri lahtistit. Noh, kas jõudis kohale? 🤓🤓🤓
