Karm pesuost, matsid minevikust ja nanokehad...
Ahoi-hoi kaunis kogukond, toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐈🐈🐈 Ajaliiv voolab ikka pagana kiiresti, alles oli aastavahetus ja juba on kirjutamise hetkel saabunud jaanuari lõpp. Väljas pole ühtegi lumekübet ning ausalt öeldes, mina selle üle muidugi ei kurvasta, sest lumerookimine on haiguse vaatest minu jaoks üks õudsemaid tegevusi, mille ajal tekivad lihashaigushood, lõug läheb krampi, selja- ning lihasatroofiavalud ägenevad jne. Ent soe talv tähendab sünoptikute sõnul külma kevadet ja tõenäoliselt ka jahedat suve. Tegelikult kulgeb aeg ikka omasoodu, lihtsalt aastatega muutub meie ajataju. Tean, et paljud ei taha seda kuulda, ent aeg on ka üsna diskrimineeriv näiteks naiste suhtes. Ma ei tea, kas te olete näinud filmi "Augustikuu", inglise keeles "Osage county", kus filmi üks peategelasi, keda kehastab andekas Meryl Streep, lausus kuldsed sõnad, et elu üks ebaõiglasemaid tõdesid on, et naised muutuvad ajas inetumaks. Mitte küll võib-olla alati, ent enamjaolt on see tõepoolest nii. Toon selle kohta enda varal ühe näite. Hiljaaegu luusisin ma ringi Suurmarketi allahindlustel ja naine, kelle nimi on Saatus, kandis mu jalakesed pesupoodi. Ma polnud enam nii "sada aastat" endale soetanud ühtegi tissivesti ning seega otsustasin ma olla julge. Kuna mul polnud enam ka kaua aega aimu oma tegelikust suurusest, siis olin ma igaks juhuks eelnevalt kodutöö ära teinud ja rinnaümbermõõdu ära mõõtnud. Lõin kodus olles oma numbrid tahvlist leitud rinnahoidja suuruse mõõtmise kalkulaatorisse ja sain tulemuseks 85E. Ajukäärudesse jõudis küll teadmine, et ma olen kaks numbrit suuremaks paisunud, ent sel hetkel oli see lihtsalt fakti konstanteerimine. Niisiis pesupoes uidates ei leidnud ma päris seda, mida otsisin, aga n-ö variant "B" oli ka päris kenake, mis polnud ei valge, must ega ihukarva, vaid hoopis veinipunane. Ja alles siis, kui seisin riietusruumis silmitsi tõsiasjaga, et olen kaks numbrit suuremaks läinud, tabas mind kerge emotsionaalne iiveldus. Analoogne tunne valdas mind ka siis, kui vaatasin neuroloogi arvutiekraanilt oma ajahambast äraruunatud alaselga. Ja ei-ei, ma ei kavatse end siin nüüd kuidagi haletsema hakata, vaid ma vaatan tõele näkku ja ütlen endale, et ainus mida ma praeguses vanuses enda heaks teha saan, on kontrollida oma söömist ja loota, et viie aasta pärast ei vaata mulle peeglist vastu 120 kilo naiseilu. "Ja kui nii peaks mingil põhjusel minema, siis võiks ju endale juba nüüd võib-olla muretseda mõned mummulised kittelkleidid, " muigan endamisi. Ilma igasuguse iroonia ja naljata ei meeldi mulle enam kerkinud kaalu ja teatud toidupiirangute tõttu ka toidupoes käia. Kes on võib-olla blogi rohkem lugenud, need ehk mäletavad, et aastatega olen pidanud toidusedelist välja lülitama suures osas proteiini, glükoosi, kofeiini ja gluteeni. Kuigi gluteenile teen ma siiski aeg-ajalt mööndusi, ent kui kõht hakkab jälle puhitama ja tekivad muud probleemid, siis pean sellest jälle loobuma. Pole hullemat tunnet, kui sind ajab tualetti, aga midagi välja ei tule. Kes oleks võinud arvata, et nii igapäevane tegevus, nagu söömine võib osutuda sääraseks katsumuseks?
***
Mullu tuli mul sügisese laktuloosi kuuri ajal n-ö "lagi ette". Ma pole vist selle nüüd juba üle 10-aasta kestnud haiguse ajal tundnud sellist lahinguroidumust. Mind valdas totaalne apaatia. Ent võib-olla oli tegemist hoopis vedelikupuudusega, mis laktuloosi võtmise ajal võib kergesti tekkida? Oli, kuidas oli. Igal juhul olen alati vihanud seda nõmedat haigust ja ma jään oma sõnade juurde, et ma ei kavatse, kuni viimase hingetõmbeni, sellega leppida. Ent vahel annab elu haigusega ka mõned muhedad kahjurõõmu hetked. Sakslastel on ka selle kohta olemas täiesti omaette sõna. Eelmisel sügisel potsatas minu postkasti kiri minu endiselt "tööabikaasalt". Võib-olla mäletate seda tüüpi, kes sundis mind pool-vabatahtlikult lennujaama tax free poes valima talle meelepärast meeste lõhna ja lennukisse minnes, tundsin ma end üsna odavalt, kuna lõhnasin nagu mõru lilleaed? See meesterahvas kriblas mulle. Ta alustas üsna ajuvaba küsimusega, kas ma olevat raamatu tõlkinud. Kujutan vaid ette, kuidas ta protseduuri ajal mõtiskles, kuidas minuga peale 12 aastat ühendust võtta. Vastasin siis, et minu välispoliitiline huvi piirdub vaid televiisoriga ja ma poleks iialgi nii ambitsioonikas, et võtaksin raamatu ette. Seejärel kostitas ta mind veel mõne odava meelitusega. Muuhulgas arvas ta, et ma võiksin ka loenguid pidada, mille peale mina laususin, et kuna põen kõikehõlmavavat rambipalavikku, siis oleks see minu jaoks üsna võimatu ettevõtmine. Siis otsustas ta silmnähtava tagamõttega kurta mulle oma rasket saatust, kuidas noorem põlvkond ei mõista teda. Muide, energia säästmise mõttes olen hakanud üha enam eelistama otsekohesemat lähenemist, odavad meelitused ja ümbernurgajutud ei mõju enam kuigi kütkestavalt ja neid kohutavaid inimvampiire on põhiliselt haiguse tõttu raske taluda. Aga lõpuks asus ta ka asja kallale ja uuris, kas ma veel meditsiinis töötan. "Oh sa mu kullapai," mõtlesin muiates. Omal ajal toimis meie töötandem nagu õlitatud masinavärk, eriti hilisematel aastatel, mil protseduuri käigus toimus instrumendi ulatamine arstile ilma sõnadeta ja gastrostoomi paigaldamisel sain nii mõnigi kord arstilt endoskoobi üle võtta. Tehnilistesse üksikasjadesse ma vast ei laskuks, ent skoobi hoidmise hetk oli mulle oluline, sest see eeldas 150-protsendilist arstipoolset pimesi usaldamist. Jaa tõsi, ma õppisin temalt palju, ta on tõeline professionaal. Aga tema nõrgaks kohaks on teistega suhtlemine. Ajas ta ju mindki nii mõnedki korrad nutma, ent ma ei pillinud kunagi tema ees. Hiljem muidugi kasvatasin paksema naha ja õppisin teda ignoreerima. Ent tuleme nüüd siis tagasi meie kirjavahetuse juurde. Tema küsimuse peale, kas ma veel meditsiinis töötan, parafraseerisin talle üht üle maailma tuntud Mehhiko kunstnikku Frida Kahlot, et mul oli meditsiinis tore, ent ma loodan, et ma ei pea sinna kunagi naasma. Kõlab võib-olla väiklaselt, aga seda vastust oli uskumatult hea tunne kirjutada. Meditsiin ei paina mind enam kuigi palju. Vahel ma muidugi näen mingeid õudukaid sellest, aga nüüd juba üha harvem. Sain veel lõpuks kinnitust, et inimesed muutuvad tegelikult harva, nad võivad mingite oludega kohaneda, ent nende põhiolemus jääb ikka samaks. Viisakas oleks olnud tema poolt viimasena vastata stiilis, et soovin tuult tiibadesse ja ikka head tervist. Aga ei midagi säärast, pärast minu saadetud kirja saabus vaikus. Mnjaa, inimesed kipuvad meid ikka üles otsima alles siis, kui neil on midagi vaja, kas pole?
