Söön, s*tun, magan ja kordan...
Ahoi-hoi toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐈🐈🐈Kui olin käesoleva kirjutise pealkirja välja mõtlemas, siis polnud mul aimugi, kui lähedale ma tegelikult tabasin. Imelik nähtus see va sisetunne. Ent kõigest järgemööda. Teisel oktoobril oli mul siis taas au ja privileeg minna neuroloogi manu. Ma ei hakkaks teid võib-olla tüütama arstile mineku üksikasjadega, vaid kui lubate, siis pigem asuksin kohe asja kallale. Mul on nii halbu kui ka häid uudiseid. Ning psühholoogilisest aspektist lähtudes tuleks vist alustada halbadest uudistest. Hea lugeja ehk mäletab, et olen oma salakavalat veresuhkru tõusu jälginud alates juuli esimesest poolest ja kui ma nüüd arstilt küsisin, et kas suhkru tõus võiks olla seotud võimaliku ainevahetushäirega, siis vastas ta ootuspäraselt, et veresuhkruga peaks edasi tegelema siiski endokrinoloog. Jäin tema tagasisidega nõusse. Minul, kui patsiendil lasub nüüd selles vallas vastutus perearsti kaudu edasi tegutseda, võtta saatekiri jne, jne. Ent jätkame... aegade algusest olen ma samuti jahunud oma ägenemiste ja taandumistega kulgevast ning ka eelmises kirjutises mainitud seljavalust, mis kunagi tegelikult lõplikult ei kao. Iga jumala päev elan valudega, mis ei ole küll psühhosomaatilised, seda tõestab MRT, kuid uskuge mind, valu hakkab lõpuks närima ka vaimse tervise kallal. Mäletatavasti oli perearst see, kes talvel soovis, et neuroloog telliks kevadise visiidi ajal alaselja MRT. Mina, oma vahel pudruseguse ajuga muidugi suutsin end sel vastuvõtul segaselt väljendada ja üleväsinud neuroloog ärritus kergelt, kuna tema sai minu jutust aru, nagu oleks perearst tellinud uuringu. Selgituseks niipalju, et minu vastuvõtu aeg oli 13:45, mis teatavasti tähendab polikliinikus praktiliselt ööd ja sestap istuski minu vastas üleväsinud doktor. Mõistsin tema ärrituvust ja ma koheselt korrigeerisin end leebel toonil, sõnades, et peretohter tunnistas keskuse võimetust tellida sääraseid uuringuid ja seetõttu ta palus, et neuroloog kannaks uuringu tegemise eest hoolt. Olukord lahenes ja meie vestlus võis jätkata. Rääkisin talle ka augusti lõpul ja septembri algul tugevalt ägenenud alaselja valust, mille aktiivne faas kestis kusagil nädala, mõtlesin isegi EMO-sse minna, sest enesetunne oli nii talumatu. See oli ka aeg, mil sõin rohkem valuvaigisteid. Jee kodeiin, sa vana raibe, ma hakkan sinust veel puudust tundma. Peale nädal aega kestnud suukaudset valuravi, jätkus valu leevendamine soojenduskotiga. Konteksti mõttes lisasin doktorile, et oma välispoliitilise hobiga pean ma tegelema voodis, poolistuvas asendis, soojenduskott seljal. Doktor keeras seejärel kannatlikult oma arvutikuvari minu poole. Sealt "vaatas" vastu minu õnnetu, aastate jooksul räsida saanud lülisammas. Ja samal ajal, kui arst seletas, et midagi operatsiooniväärset siin pole, tabas mind seletamatu kurbus. Nutma ma muidugi ei hakanud, ent sisemiselt nukker ja veidi ennast haletsev olin küll. Ma ei oska seda tunnete müriaadi otseselt selgitada. Üks asi on lugeda terviseloost analüüside tulemusi ja vastuseid, need on tavalise inimese jaoks lihtsalt ports abstraktseid sõnu ja termineid, ent hoopis iselugu on füüsiliselt silmitsi seista oma viienda nimmelüli ja esimese sakraallüli vahel oleva kummunud diskiga. Oskan öelda vaid: "Keha, palun põlvili andestust, et ma pole aastate jooksul sinu eest paremini hoolitsenud." "Pole operatsiooniväärne... Vaja on füsioteraapiat." Teate, mida ma ridade vahelt lugesin? Minu valu pole piisavalt tõsine. Ja ma pole isegi neuroloogi peale pahane, usun, et iga teine arst oleks selles küsimuses ilmselt sama vastuse andnud. Leian lihtsalt, et seljaravi algoritm tuleks põhjalikult üle vaadata, sest neid minusuguseid kannatajaid on tegelikult päris palju. Ma pole küll sada protsenti kindel, aga on täiesti võimalik, et ma planeerin küsida teist arvamust mõnelt neurokirurgilt. Meeldib see mulle või mitte, aga siit algab jällegi minu vastutus - pean endale leidma kas iseseisvalt või perearsti kaudu tubli füsioterapeudi, kuigi mul neisse eriti suurt usku pole. Minu seisukoht selle eriala esindajate suhtes jääb samaks. Loo mustandi kirjutamise hetkel on alaselja probleemide kõrval ka tõsisemaid muresid.
Jagan teiega nüüd tarkusetera, mis on mind teeninud peaaegu terve elu. Kunagi ei tasu eriala spetsialistile või ükskõik kellele esitada küsimusi agressivsel ja kõiketeadval toonil, see võib neid panna end tundma ohustatuna. Tegin vastuvõtul silmad suureks, nagu "Shreki" saabastega kassil ning küsisin naiivselt toonil, uurea tsükli häiret ma muidugi ei maininud, kas minu puhul võiks siis olla tegemist ainevahetushaigusega, millel on lihaskaebused. Kui terve vastuvõtu aja olin vaadanud maski taga asuvaid väsimusest nõrkevaid ja punetavad silmi, ju oli arstil hommikul lõppenud koduvalve, mis ei päädinud kodus valvamisega, siis toimus äkitselt mingi elavnemine. Ta jäi korraks mõttesse ja teatas siis, et me võiksime teha uued geenitestid. Viimasel korral, pakun, et umbes kümme aastat tagasi, uuriti arsti sõnul kusagil viit tuhat geeni, aga nüüd on aeg niipalju edasi läinud, et on võimalik vaadelda suisa kuus tuhat seitsesada geeni. Sel sügisel pidi tulema Tallinnasse ka Tartus töötav geeniguru, kes konsulteerib geneetikaga seotud juhtumeid, mina taaskord nende hulgas. I feel so darn special. Seda meievahelist mõttevahetust pean ma küll suureks võiduks. Ma ei sea oma ootusi kõrgeks, aga siiski ootan huviga jaanuarikuiseid geenianalüüsi ja konsultatsiooni tulemusi.
Kodus, eelmisel päeval võetud vereanalüüside tulemusi vaadates, avastasin ma järgmisel päeva hommikul midagi kohutavalt ebameeldivat, mis viis tuju totaalselt nulli. Ammoniumitase, mis oli eelmisel korral olnud 231, oli nüüd veelgi tõusnud 244 peale. That sh*t can reak real havoc on your inner organs, especially on the brain, liver and kidneys. Seems that I use the word sh*t alot, don't I? Niisiis olen jälle alustanud armsa laktuloosi ehk duphalaci kuuriga, seekord püüan olla korralikum ja manustada pikemalt ning ilma virisemata suuremaid koguseid. Miks sellised asjad juhtuvad, pole teada, aga see tekitab meeletut nördimust. Nutta tahaks, ent see ju ka tegelikult ei aita. Õhtul õues jalutades mõtlesin korraks, mis oleks see ammoniumitase siis, kui menüüs oleks veel notsu ja veis. Hirm tuleb peale... Päris kindlasti ei jälgi ma oma nõuannet, aga ma tean väga hästi, et kui s*tt lendab ventilaatorisse ehk ägenemise perioodil, mil kõik näiliselt koost laguneb, tuleb aeg maha võtta, eriti kui rööprähkled mitmel väljal, navigeerid patsiendina haiguse ägenemise ja hobide vahel. Ainus ülesanne sel ajal on planeerida voodist tõusmist ning teha teatud arv samme tualetini ja kööki ning siis tagasi põhiasendisse ehk pikali. Söö, s*tu, maga ja korda. Inimlikust seisukohast oleks oluline ka pesemine, kuid uskuge, see pole primaarne. Keegi pole veel teadaolevalt oma aroomibuketi kätte ära surnud.
