Emased koerad, karukoopad ja superkuu (täiendatud)...
Ahoi-hoi toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐈🐈🐈 Ma pole enda arvates esoteerik, ega loodetavasti ka nartsissist, selle terminiga käivad inimesed liiga vabalt ringi, aga ma tõesti usun, et karma on emane koer, kes on kättemaksu ristiretkel, et tasuda mulle minevikuvigade eest. Leian lohutust mõttest, et varem või hiljem jõuab see müütiline naissoost peletis meile kõigile järele. Ma ei tea, kuidas on teie suvi möödunud, aga loodan, et olete saanud suve nautida, varbad vette pista ja midagi head grillile visata ning ehk olete käinud ka mõnel muhedal reisil või kontserdil. Ausalt öeldes ei ole ma siin kirjutamise hetkel kogumas kaastundepunkte, aastaid tagasi "õpetas" meditsiin mulle, et haigus pole pisaraid väärt, aga kui teid võib-olla huvitab, siis mina olen suve jooksul vaikses väärikuses talunud oma füüsilisi ja vaimseid hädasid. Hetkeseisuga on nendeks tõsine energia puudumine, mis viib vastuollu minu vaimu ja keha, öösiti üles ajav halb õhupuudus, mida õnneks pole liiga tihti, lihashaigushood, ärevus, kehv silmanägemine, eriti väljas õhtusel ajal, migreeni meenutav peavalu ja pearinglus, see pagana nimekiri on tegelikult lõputu...Vahel on küll selline tunne, et kamoon keha, palun tee nüüd koostööd. Ja kõlab võib-olla naiivselt või isegi kunstlikult ning mõnevõrra morbiidselt, ent kui lained pea kohal kokku löövad, siis peatun hetkeks, lülitan end välja, sulen silmad ning ütlen endale, et pole midagi, need jamad ei kesta igavesti. Ja huvitaval kombel see kese leidmine täiesti toimib.
Niisiis 15. juulil saabus lõpuks aeg külastada "karukoobast", kõik on muidugi subjektiivne ja sõltub vaataja seisukohast, ent sõna "karukoobas" on minu arvates küll üsna täpne MRT masina kirjeldus. Selline hämar ja pisut urisev ning subjektiivselt oled sa seal sees pikka aega üksinda, haavatavas seisundis, justkui talveunes. Varahommikul esimese patsiendina ruumi sisenedes, olin ma ilmselt taas näost kriitvalge, sest üle pika aja ulatati mulle paaniknupp. Meditatiivse muusikaga kõrvaklappe küsisin ise ja seda isegi mitte torufoobia tõttu, vaid sellepärast et lamades n-ö "aega mõõta". Keskmiselt on ühe laulu pikkus kusagil kolm kuni neli minutit, instrumentaalpalad on veidi pikemad. Kokku pikutasin "karukoopas" kusagil pool tundi. Kui oleksin seal veidi kauem olnud, siis oleksin võib-olla tõesti lõpuks magama jäänud. Muide pakun, et kriitvalge jume võis olla muidugi tingitud ka eelmise öö unevõlast, sest ikka teeb ju närviliseks, kui rutiin on rikutud ja pead näiteks järgmisel päeval minema kuhugile uuringule või vastuvõtule. Tean, et olen igav, aga minu jaoks on rutiin märk turvalisusest. Oo, võimas Universum, sa ei tea, aga võib-olla ka tead ja sa oled lihtsalt sadist, ega võimalda mulle seda, ent šokolaadi ja seksi asemel igatsen ma palju enam sügavat ja rahulikku seitsmetunnist regulaarset ööund ja seda juba aastakümneid... Uuring ise kulges suhteliselt sündmustevaeselt ja suurema klaustrofoobiata, eelmisel õhtul oli Esiema jutu käigus pakkunud, et esmaspäeva hommikul pole keegi tööpäeva alguses eriti heas tujus. Aga mingeid konflikte ja kobinaid ei olnud, kõik kulges sõbralikes toonides ning suve juures on hea, et uuringule minnes, kus tuleb riideid vahetada, ei pea sellega väga palju jändama. Seekord anti mulle tohutult suur MRT kuub ja püksid, millesse ma pidin peaaegu ära "uppuma". Ent viriseda pole tegelikult midagi, parem las annavad pigem suurema, kui väiksema numbri. Mnjaa, kokkuvõttes on uuringul käia tegelikult köki-möki, ent vastust oodata, on kordades hullem.
Otse loomulikult polnud mul peale uuringut kannatlikkust ja ma suundusin esimesel võimalusel terviselukku oma tulemusi lugema ja see, mis sealt vastu vaatas, tekitas minus tõsist nördimust. Ma ei hakka teid pikema kirjeldusega vaevama, aga kui seda näiteks kunstimaailmaga võrrelda, siis kannan ma enda alaseljas Jackson Pollocki või Picasso loomingut. Põhimõtteliselt seostuvad kroonilise alaselja valuga sõnad "pitsumine", "nihkumine", "surumine" ning "kummumine" ehk "protrusioon". Ja nüüd on põletav küsimus, kas sellega saab midagi asjalikku ette võtta. Lõikus oleks ka muidugi hirmutav variant, aga füsioteraapiasse pole mul samuti suurt usku. Ma ei taha küll kedagi solvata ja võib-olla teatud tervisekeskustes on nad väga asjalikud, näiteks insuldihaigete taastusravis, aga minu kogemuse põhjal on nad ühed parajad pealiskaudsed soolapuhujad. Vahel mõtlen valuravi vaatest, et see oli täielik kuritegu, et käsimüügist korjati ära paratsetamool kodeiiniga, kuna leidus käputäis marginaalseid idioote, kes ei osanud eelpool mainitud ravimit mõistlikult kuritarvitada. Ärge muretsege, varsti avastavad needsamad marginaalsed aju-uudud, et ibumetiini saab teha pulbriks ja ninna tõmmata. Ma pole küll vandenõuteoreetik, aga pakun, et selle ravimi kadumise taga oli tegelikult midagi enamat, näiteks ravimifirmade omavahelised nääklemised ja turult välja söömine. Aga olgu, ma lähen juba emotsionaalseks ja kaldun teemast liialt kõrvale.
Muuhulgas avastasin sel suvel, et veresuhkur on püsivalt üle normi, referentsväärtuseks võiks pidada keskmiselt vahemikku 4,3 kuni 5,7. Peaaegu kaks kuud olen enda peal vedanud inimkatseid ja üsna regulaarselt hommikuti mõõtnud veresuhkrut ning veidi randomiseeritult ka söögijärgset glükoosi, nagu soovitas peaaegu 30-aastase dibeedi kogemusega gei-abikaasa. Juulis oli selle hommikune väärtus kusagil üle 6,4 ja augustis tõusis see üle seitsme ning korra oli isegi 8,1. Veresuhkru tõus pole muidugi teab mis suur, ent natuke paneb see siiski juurdlema, millega võiks tegemist olla. Kas see on seotud kevadel selgunud ainevahetushäirega või on tegemist millegi muuga? Ja ärge saage nüüd minust valesti aru ja ärge mõistke enne hukka, kui te pole olnud samas olukorras, ma ei püüa end kuidagi diagnoosida, aga esimene mõttena turgatab küll pähe prediabeet või insuliiniresistentsus, mis polegi ju teab mis umbluu mõte, kui arvestada võimaliku geneetilise ainevahetushäirega. Teada on, et enamasti kulgevad geneetilised haigused emaliini pidi, aga siinkohal pean siiski ära märkima, et minu isapoolsel vanaemal ja vanavanaemal oli mõlemil diabeet. Ja väidetavalt oli ka isapoolsel vanaisal veresuhkruga probleeme. Ent võib-olla tõstavad veresuhkrut hoopis ravimid? Olen ju neid söönud peaaegu kümme aastat. Samas kui teaduspõhist kirjandust uskuda, siis asatiopriin ehk minu igapäevane laia toimespektriga keemiaravi, peaks pigem veresuhkrut langetama. Ning püridostigmiin, see va lühitoimeline, ei tohiks ka suhkrut tõsta. Ent kuna mingeid täpsemaid uuringuid ja analüüse pole tehtud, siis pikemalt ma sellel teemal ei peatuks. Eks sügisel vaatan, mis saama hakkab, aga näib, et päris tähelepanuta ma seda asja ilmselt jätta ei saa, sest pikemas perspektiivis võib see hakata tekitama suuremaid jamasid.
Sel suvel tegi minu sõltlase iseloom põhjalikumat tutvust riiete netišoppamisega. Kui ma varasematel aegadel ravisin oma ärevust alkoholi, suitsu, purjus, kuuma pärdikuseksi ja muu sarnasega, siis nüüd on selleks netist ostmine, aga ma teen seda mõõdukalt ja kui tunnen, et hakkan üle piiri minema, siis ma lihtsalt astun arvutist eemale. Ma tõepoolest ei taha enam käia riidepoodide kabiinides higistamas, välja arvatud teksapükste ostmisel, kuna minu keskkoht ja ma jään nüüd leebeks, on üsna kapriisne. Ma poleks eales arvanud, et hakkan netiavarustest riideid ostma, aga siin ma nüüd siis olen. Elu suudab jätkuvalt üllatada.
Kusagil augusti lõpul tabas mind koletislik seljavalu. Algul, paar päeva polnud väga vigagi, aga ühel neljapäeva hommikul oli küll tunne, et nüüd ma suren ära, ilma naljata. Ma ei mäleta, millal ma viimati valu pärast nutsin, aga sel neljapäeval ei pidanud ma vastu ja lasin kraanid valla. Olin justkui laksust tagasi aastas 2015, mil kõik peale lõikust valutas, alates lõuast kuni kubemeni. Hingamine, liigutamine, mälumine, neelamine, naer ja nutt, gaasi laskmine, köhimine ning aevastamine osutusid pehmelt öeldes väljakutseks, et mitte öelda võimatuks missiooniks. Aga tuleb nentida, et 2015. aasta kasvatas eksponentsiaalselt minu iseloomu, silmad avanesid ja algas minu teekond enda ning ümbritseva maailma paremaks mõistmiseks. Praeguse alaselja valuataki ajal, mida on tegelikult esinenud ka varem, aga mitte päris sellisel kujul, oli samuti raske hingata, kummardada, köhida, aevastada, naerda ja voodist tõusta. Voodist väljudes, olin nagu ülekaaluline, valuhigis ninja, kellel on voorimehe suuvärk. Kas teadsite, et on teaduslikult tõestatud, et ropendamine ja orgasm alandavad valu, viimane vähemalt 80 protsenti?
Ent sellel õudsel neljapäeval, mil ma arvasin, et nüüd on kõik (samas ma ju olen oivaliselt hästi kursis, et see lõpp ei tule päris nii), juhtus ka midagi täiesti imelist, ma sain süüa Esiema legendaarseid kooreta kurgiga võikusid, sest ma ise polnud päriselt võimeline endale süüa tegema. Võileivad tekitasid minus umbes sama sooja tunde, kui aastaid tagasi, keset veriseid päevi, sosistas Isalõvi mulle kõrva, et ta armastab mind. Keset valudes väänlemist ma hetkeks tardusin ja mõtlesin, et mida...? Ent tagantjärele mõeldes oli tegemist äärmiselt sooja hetkega. Ta ei osanud mind ilmselt füüsiliselt aidata ja siis ta tõenäoliselt otsustas seda teha sõnadega. Aga kontrolli kaotamine keha üle, ükskõik siis, mis põhjusel, on üks hirmutavamaid aistinguid. Võikud uhasin alla tassi rooibose vanilje ja apelsini teega. Hea kraam, Õeraas! Praeguseks on minu enesetunne oluliselt paranenud, sain sellest positiivsest dünaamikast aru siis, kui avastasin ühel päeval, et saan vabalt köhida, juhhei! Ma loodan, et ma nüüd midagi ära ei sõnu, aga kirjutamise hetkel võtsin vastu teadliku otsuse, praegu mitte rohkem valuvaigisteid tarbida, sest nendega kaasnevad ka omad riskid. Seni sisaldas minu hommikurutiin üht sümboolset kodeiini (vanast ajast jäänud) ja ibumetiini tabletti ning soojenduskotti, et alandada võimalikku turset ning põletikku. Au ja kiitus inimesele, kes soojenduskoti välja mõtles, geniaalne abivahend. Ma arvasin alati, et see kuulub üle 80-aastaste patsientide majapidamisse, aga see sobib täiesti suurepäraselt ka noorematele.
