Õnnetunne ja tühjus käivad käsikäes...

 Ahoi-hoi toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! 🐱🐱🐱 Viimasel ajal tunnen, et olen nagu Bulgakovi Peemot, kes oma igikestva näljaga on täitmas põhjatut sisemist tühimikku. Vaatasin tänavu ära 2023. aastal linastunud "Meistri ja Margarita" uusversiooni. Kuna teos on piisavalt nüansirikas ja minu vene keele oskus jätab siiski paljuski soovida (filmil puudusid subtiitrid), siis vaatasin seda ka teist korda, et filmi olulisimad stseenid ei läheks tõlkes kaduma. Aga pidevast näljatundest edasi pajatades, mõni võib-olla veel mäletab, et kevadel pidin kõrge ammoniumitõusu tõttu loobuma keskmisele eestlasele omasest põhilisest proteiiniallikast sea- ja tegelikult ka veiselihast. Mõistusega ma ju saan väga hästi aru oma tervislikust seisundist, ent va kehal on sellest olukorrast oma arvamus. Trikitav aju pakub kehale "meeldivaid võõrutuselaadseid" vaevusi - nõrkust, pohmellile omaseid värinaid ja närvilisust. Eks iga taastumisteekonna alguses seisva sõltlase põhimõte peaks olema, et elu tuleb võtta üks päev korraga ja peale igat vagunist väljalendamist, neid olukordi esineb sagedamini, kui arvata võiks, tuleb endale andestada ning uuesti alustada. Sest raskuste ning väljakutsetega on ikka nii, et alla anda ei tohi, see on kõige lihtsam variant. Loetleme siis veel korra üles toidugrupid, millest peaksin võimalusel hoiduma või täiesti vältima - gluteen, kofeiin, proteiin ja nii "naljaviluks" viskame siia lõppu ka glükoosi, kuigi viimasele ametlikku tarbimiskeeldu pole. Saladuskatte all tunnistan, et jaanipühade ajal ostsin ma siiski endale ühe šokolaadi, mille peitsin silma alt ära. Asja mõte on selles, et kui väga suured neelud hakkavad käima, n-ö krapula (soome keeles pohmell) tuleb peale, siis võin ma sealt ühe kolmese riba võtta, aga rohkem mitte. Nii kasvatatakse siis 40-eluaastates iseloomu. Näljane Peemot minus peab ju lõpuks ometi õppima vaikima! Filmis oli Peemot ülisuur Maine Cooni tõugu nunnupallist kõuts, kel keelati trammisõit: "Kassiraisad pole trammi lubatud!" Muuhulgas rebis ta ka õhtujuhil pea otsast, mis ei ole kohe kindlasti kuidagi aktsepteeritud teguviis, aga kassid, eriti suured kõutsid on minu nõrkus ning ta oli, on ja jääb minu silmis parimaks tegelaseks selles aegumatus loos. Ent ma olen juba piisavalt palju võimalikele huvilistele ette lobisenud. Järgnev on muidugi kõigest minu isiklik arvamus, aga leian, et nii raamat kui ka viimane film on käesoleval kümnendil ja ilmselt ka edaspidi ühed parimad kaasakiskuvad elamused, mis võivad jääda lugejasse ja vaatajasse veel pikaks ajaks. Aga tulles veel korraks toidu juurde tagasi, pean nentima, et näiteks püreesupid teevad mind küll kurvaks, sest need on justkui sünge pilguheit tulevikku, mil võib tekkida aeg, kus ainsaks toidutekstuuriks ongi n-ö "sonditoit" ja seda väga erinevatel, haigusega seotud põhjustel. Ent hea uudis on, et saan taas oma toidusedelisse lülitada hiidkrevetid. 

Sel kevad-talvisel perioodil tundsin tavalisest suuremat väsimust, mille kirjutasin algselt tõlketöö arvele. Töökogused, mille kallal pusin, on muidugi äärmiselt marginaalsed, aga nii eneseteostuse kui ka teenitud raha vaatest on need minu jaoks eluliselt tähtsad. Seoses tekkinud lisaväsimusega mõlkus esimese mõttena peas, et kui tuleb suvi, küll siis läheb paremaks, aga võta näpust, suvega ei saabunud teps mitte talutavalt halba enesetunnet, vaid pigem vastupidi. Nüüdseks on laual kaks lisanõrkust põhjustavat võimalust. Esimene neist oleks, et kalymin ei toimi enam, mis on küll hullem variant, ent loogiliselt võttes, on see üsna ebatõenäoline. Samas siiski subjektiivselt tunnen, et kalymin ei toimi enam nii, nagu varem, ent usun, et ilma selleta oleks enesetunne veelgi mannetum. Aga võib-olla on see vaid minu ettekujutus? Keeran endale praegu gaasi peale, kahtlen oma reaalsuses. Kui mõelda, et 720 mg on maksimaalne annus ja mina olen jõudnud 600 peale (päevas võtan kümme tabletti), siis kas on päriselt võimalik, et ravim on lakanud toimimast? Küsimusi on endiselt mustmiljon ja sisse ju ei näe ning seega oletada võiks muidugi lõputult. Ma pole enam paigast ära ammoniumitaseme tõttu umbes kaks kuud tarbinud põhilisi loomseid B12-vitamiiniallikaid, või isegi nüüd juba veidi rohkem ja seega teiseks lisanõrkuse variandiks võib olla B12 langus. Terve inimese füsioloogia käigus ladestub B12-vitamiin depoodena organismi ja eritub sealt väikestes kogustes pikema perioodi jooksul. Minu puiklev keha on seevastu B12 langetanud läbi aegade x, y ja z põhjustel. Kunagi pidasin süüdlaseks endometrioosi, aga ilmselt pole asi selles, kuna see väike värdjas peab end üsna viisakalt üleval, seega võib oletada, et põhjus on kusagil mujal, näiteks peensooles ja tegemist võib olla sootuks imendumishäirega. Inimkeha on üks paras müstiline pusle. Oletustega võib ennast lolliks mõelda ja vaimse tervise vaatest pole kuigi mõistlik hoida end selles mitte kuhugi viivas hamstrirattas. Eks see meditsiin on üks paras soolapuhumine või kohvipaksu pealt ennustamine, kui pole läbi viidud vajalikke uuringuid ja analüüse. Tean, et paljud on tabletiusku, aga mind on kõige paremini aidanud süstid B12 languse juures. Mäletan, kuidas aastaid tagasi käisin apteegis ampulle ostmas ja apteeker viskas mulle üsna kahtlustava pilgu, kui küsisin, kas saaks koos ampullidega ka süstlaid. Minus tekib siiani siiras tõrge inimeste suhtes, kes kipuvad lihtsalt oletama või pealiskaudseid hinnanguid andma. It's just really rude. 

Haigused võtavad meilt uskumatult palju, vahel vaikselt, vahel suure lärmiga. Talvine raagus tammepuu sümboliseerib oivaliselt sellega kaasnevat tühjust ja ängi hinges. Kaua aega tagasi, kui vestlesin sel teemal ühe kaaskannatajaga, siis jõudsime mõlemad järeldusele, et haigusega leppimine on üks paras bullshit. Ma olen täpselt nii vihane ja depressioonis, kui tahan. Keegi ei saa mulle ette kirjutada, mida ma tunnen või ei tunne, lihtsalt sellepärast, et negatiivsed tunded tekitavad neis ebamugavust. Ja ma ei saa kellestki ega millestki lugu pidada, kui mulle ei vastata samaga. Siinkohal pole tegemist maailmavaatelise seisukohaga, vaid juttu on elementaarsest viisakusest. Mõelge korraks - kas teie suudaksite olla lugupidav, kui keegi on teile haiget teinud või teid näiteks avalikult alandanud? Ma ei taha hästi uskuda, et vastus oleks jaatav. Olen sellest pidevalt jahunud ja jahun ka edaspidi, aga need, kes tuututavad leppimisest, elavad sügavas ja magus-kibedas dissonantsimaailmas. Ent see on kõigest minu arvamus. 

Tean, et olen enamik ajast üsna sünge, mulle on isegi öeldud, et minu kirjutisi on raske lugeda. Ma olen selle arvamusega päri, aga minu eesmärk pole kunagi olnud kellegi meelt lahutada. Ent harvadel hetkedel tajun, eriti hommikust libakohvi juues, väikest õnnetunnet ja rahulolu rinnus. See muidugi ei kesta kuigi kaua, ent samas paitab see hinge nii vajalikul moel. Neil hetkil olen nagu kõrbes eksinu, kes on leidnud tillukese oaasi. 

Täiesti uskumatu, et tänavu olid kõik kodukandi kastanid kaetud säärase luksusliku õitemerega. See kevadine õitsemise aeg on nii kaunis ja üürike, nagu elu isegi. Pildistades tekkis viivuks ka selline pisut lõunamaine ja nostalgiline tunne (meenus taaskord Kasahstani kuumus).🌞🌞🌞Hing tahaks ju endiselt rännata, aga keha kostab selle peale alati, et ära kuula seda optimistlikku lolli. 😎😎😎

See on minu parem käsi, mis koostöös vasaku käega on meditsiinis oldud aastate jooksul paigaldanud lugematul arvul veenikanüüle, erinevates asendites (näiteks kõhuli) ja praktiliselt pimedas toas, taskulamp hambus. See käsi on sidunud haavu, täitnud erinevaid patsienti puudutavaid dokumente, teinud lihasesüste, pühkinud verd, uriini, väljaheidet ja okset ning lõiganud koostöös arstiga polüüpe ja muid kasvajaid. See käsi on iseseisvalt hoidnud endoskoopi, et arst saaks paigaldada gastrostoomi (toru, millega saab läbi kõhunaha makku toitu viia). See käsi on viinud läbi ka palju muid meditsiinile omaseid ja sotsiaalseid protseduure, muuhulgas olen kinni püüdnud korterist koridori lipsanud paanikas kassi, jalutanud Keila linna vahel käsikäes koos joodikust patsiendiga, mitte muidugi romantilises mõttes, ja rääkinud kannatlikult "pehmeks" patsiendi, kes kartis protseduuri. 

Esmapilgul näib, et minu praeguse kämblaga pole justkui mingit vahet, aga tegelikkuses seisneb erinevus selles, et lisaks kunagi töö ajal tekkinud värinatele, mahub nimetus sõrmes olev sõrmus nüüd ainult minu pisisõrme. Aastakümnetega kasvab ette jonnakas kõht ning lisandub lõualott, aga ausalt öeldes poleks ma seda küll oodanud, et sõrmedest saavad tõelised n-ö "sardellid". Võib vaid tõdeda, et iga aastakümnega tuleb muutusi juurde. 

Talvel teraapias käies mõistsin ma, et enamik inimesi minu elus on olnud rendiks, nad tulevad ja lähevad. Mõni muidugi jääb ka oodatust kauemaks, aga lõpuks kaovad nad kõik. Ma pole sellepärast kurb, sest kedagi ei saa enda juures hoida väevõimuga. Diagnoosimata autistlike kalduvuste juures (ma ei talu tähelepanu ja ei taha ka väga silmsidet hoida), on inimsuhted minu jaoks nagu luksusautod. Neid on küll ilus vaadata ja teoorias justkui kõik toimiks, ent tegelikkuses põhjustavad need ainult lisaprobleeme. Mind võib süüdistada seitsmesajas surmapatus, aga selles elus pole ma kindlalt teinud kahte asja - võlgu jäänud ja intriigitsenud. Isegi kui olen tahtnud kellelegi s*tta keerata, siis olen sellest loobunud, sest emane koer Karma tuleb alati karistuseks tagumikust hammustama. Vähemalt minu puhul on see nii. 

Suur, seitsme sõrme otsaesine pole õnneks kaadrisse jäänud. Kulmudes peitub ammu unustatud nooruse naiivsus. Ainult ühel juhul oleksin ma nõus oma noorust kordama, kui ma saaksin kaasa võtta kõik oma praegused teadmised. Silmad on suletud, sest külje pealt paistis valgus silma. Näib, nagu oleksin suikunud rahulikku ja sügavasse unne, kadestan ennast. Tänasel päeval ma enam nii ei maga. Kas keegi oskab pakkuda, kuidas on pilt tehtud? Kui soovite, siis jagage oma mõtteid kommentaarides ja kui te ei soovi seda teha, siis see on ka täiesti okei variant. Ilusat suve jätku! 💖💖💖

PS. Recently I made a very illuminating observation - I don't need to lose a lot of weight, I just need to buy prettier clothes. It's that simple. Who knew?

And finally, my Precious, did you try to reach out to me via Gainrep? Because I blocked that.  If not, I apologize in advance. All the best and with love yours truly. 

🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥🦥