Lihtsalt pole sõnu....

Ahoi-hoi toakõutsid ja -kõutsitarid! Tegelikult on mul hinges kuhjaga ebatsensuurseid sõnu ühe hullu ja tema käsilaste ning kummardajate aadressil, aga kahjuks ei kannata need klaviatuuri kulutamist. Sisimas valitseb viha ja kurbus ning hämming, et 21. sajandil juba teist korda leiavad aset säärased sündmused teise riigi vastu. 2008. aastal kaotas üks riik siinpool maakera 20% oma territooriumist, 14 aastat hiljem, on neil endiselt sellepärast hing haige. Täna hommikul tõustes adusin, et milline privileeg on ärgata oma voodis, vaikuses ja soojas toas! Ma ei tea, kuidas on teiega, aga praeguste Euroopa sündmuste käigus, istub minul kurgus pidev äng ja seda isegi mitte hirmust, vaid pigem nördimusest. Samas tunnen, et mul pole justkui õigust nutta, sest inimesed, sealhulgas ka lapsed, surevad, iga päev, iga tund. Sõdu on ju peetud läbi aegade maailma erinevates paikades ja nüüd võiks mõelda, et mu äng ja pisarad on ehk veidi egoistlikud, sest sõda toimub seekord peaaegu meie ukselävel ja hoolimata sellest, et oleme NATO kaitse all, on meil vaja valmis olla kõiksugusteks ootamatusteks. Tahan öelda, et me ei pea võib-olla üleliia  kartma, aga valvsust ei tohiks kaotada. Intelligentne inimene kohaneb oludega, kas pole? Ma olen ajaloos tohutult vilets, ja ma ei hakka puusalt tulistama, millise sõja kindral see oli, kes ütles, et idanaaber ründab alati. Ta taastub oma katastroofidest ja siis püüab anda üha uusi matse piiritagustele naaberriikidele. 

Aga ma võin käe südamele panna ja öelda, et ma olen südant valutanud ka Afganistani naiste ning tüdrukute pärast, eriti peale Talibani võimuletulekut. Osa naisi, kes pidasid Afganistanis näiteks kohtunikuametit, tapeti jõhkralt. Teised liikusid ringi relvastatud saatjaga. Naiskohtunikku transportiv auto ei saanud liikluses aeglustada, sest alati oli oht, et keegi võib kas kõrvalt või tagant paigaldada auto alla pommi, lihtsalt sellepärast, et inimene teeb oma tööd. Enne sõitma minemist tuli auto alune alati üle vaadata eelpool mainitud ohu tõttu. See on vaid üks näide Afganistani naiste "normaalsusest" 2021. aasta suve lõpul ja sügise alguses. Tähelepanuväärne on, et need olid haritud naised, mida siis veel rääkida tavaliste koduhoidjate olukorrast... Kuidas elavad need naised praegu, pole teada. 

Kuid tuleme nüüd tagasi meie reaalsuse juurde. Me kõik teame, et 24. veebruari varahommikul langesid botoksist läbiimbunud peninukist Sauroni Mordori väed ühe suveräänse riigi peale. Kuid Mordori väed said ootamatu, nende vaatest negatiivse üllatuse osaliseks, välksõda takerdus ja kohalikud ei tervitanudki nende armeed lillede ning rõõmuhõisetega, selle asemel valmistati spetsiaalseid "kokteile", mis koosnesid nn kiuksust (piinlik küll, aga ma ei tea, mis on selle materjali ametlik nimetus) ja õlist. "Kokteile serveeritakse" klaaspudelis, kaunistuseks riidetükk, mis pannakse põlema. Ovatsioonide asemel osutasid iseseisva riigi väed ja kodanikud sitket vastupanu ning nad teevad seda siiani, kuni lõpuni, nagu ütles rünnaku all oleva riigi endine kaitseväe minister. Agressiooni taluvad jõud kasutavad motiveeriva sõjalauluna Twisted Sisteri "We're not gonna take it". Siinkohal meenuvad ka Bob Marley sõnad, mis mind isiklikult on minu haigusteel kõnetanud väga sügavalt ja usun, et need on päevakohalised ka praegu: "You don't know how strong you are, until being strong is the only choice you have". Ma ei ole usklik inimene ja ma pole tegelenud ka palvetamisega, aga Jumal, kui sa tõesti olemas oled, siis palun hoia neid inimesi, kes võitlevad vabaduse eest.  

Ma taas ei mäleta (pagana ajukahjustus), kes seda täpselt ütles, aga ma kaldun samuti arvama, et meie idanaabri kõrval elavate riikide inimeste DNA-sse on emapiimaga edasi antud teadmine, et isehakanud tsaari ettearvamatus jääb alati püsima. Aga siinkohal ma tahaksin parafraseerida kaks mürgitamist üle elanud Vene opositsionääri Vladimir Kara-Murza sõnu: "This is not Russia's war, it is the war adventure of a deranged man, who occupies Kreml." Mina olen Venemaal käinud ja tavaliste, demokraatlikult ning kriitiliselt mõtlevate inimeste Venemaal on minu südames väga eriline koht. Venemaal on vapustavalt ilus loodus, kümme ajavööndit ja enamik inimesi on väga sõbralikud, mõõkhambulisi kodanikke seal ei kohta. No võib-olla võiks mõõkhambuliste hulka siiski  liigitada Wagneri mehi ehk isehakanud tsaari kummitusarmeed ja ühe teatud regiooni juhi alluvaid. Nad on palgalised kõrilõikajad, kellele ei kehti mitte ükski kirjutatud seadus. Aga enamik inimesi on tõepoolest väga osavõtlikud ja need, kes pole võib-olla nii lahked, on elus palju kannatada saanud. On küll erandeid, aga enamasti on tigeda käitumise taga suur valu ja pettumus. Siberis leidub inimesi, kes elavad meie mõistes allpool vaesuse piiri, kuid külaliste saabudes koheldakse uustulnukaid alati kui kaua kadunud, koju naasnud sugulasi. Liialdamata võib öelda, et Siberis elav venelane annab sinu nimel ka särgi seljast, kui sul on külm. 

Teate mis, üks asi häirib mind veel. See võib-olla kõlab kohatult, aga mina leian, et võrrelda isehakanud, hullunud tsaari karuga, on karude suhtes ülimalt solvav. Karu on mõnus, äge ja üllas loom, kellel on kadestamisväärne elutsükkel. Kes siis ei tahaks end sügisel laiaks süüa, kusjuures mida rohkem mõmmik sööb, seda parem ja kaalu pärast ta muretsema ei pea. Võrdluseks võin inimeseloomana öelda, et mul on 13-aastase teismelise poisi magu (kui saaksin, siis sööksin ilmselt kogu aeg) ja peatselt 42-aastase naise keha, mis tähendab seda, et isud ja füüsiline vorm pole omavahel paraku harmoonias. Aga lahedad karud magavad üle karmi talve ning kevadel ärkavad taas, et uuesti ringi tatsata, süüa otsida ja muidu muhedad olla. 

Ma küll ei tea, kui paljud sellele reageerivad, aga ma siiski proovin siin blogis teha ühte kohmakat üleskutset. Ma pole rikas, et annetada palju raha ja ma pole füüsiliselt tugev või vapper, et oskaksin võidelda. Minu sünnipäev on 9. aprillil ja sel aastal ei soovi ma asju, mul on neid niigi, ma püüan olemasolevatestki lahti saada, et elu kroonilise haigusega oleks lihtsam. Ma pole enam aastaid oma sünnipäeva pidanud, sest enamasti päädis sünnipäeva tähistamine mingi draama või traumaga. Kuid nüüd peale diagnoosi saamist on sünnipäeva pidamine veelgi komplitseeritum, kuna kallid külalised võivad pahaaimamatult küsida küsimusi vanuse ja tuleviku ning muu säärase kohta. Nendele küsimustele vastamine on ääretult keeruline ja valulik ning üleüldse ei talu ma tähelepanu. Tõsiselt. Aga oma sünnipäevast räägin siin sellepärast, et nagu eelpool mainisin, tahaksin ma teha ühe väikese iseka üleskutse. Nimelt kutsun kõiki siinlugejaid tegema mulle kingitusi annetuste näol kriisikoldesse. Vahet pole, kui palju Sul on raha, kõik summad ja minugipoolest ka humanitaarabi on teretulnud. Iga inimene saab panustada rünnaku all oleva riigi kriisiabisse. Internetis leiab erinevaid võimalusi annetusteks alates relvajõududele kuni palgulasabile mähkmete ja hügieenisidemete ostuks. Kui oled otsustanud aidata, siis tänan Sind kingituse eest kogu südamest juba ette. 

Ja lõpetuseks: "Russkii vojennõi karabõl, idi n****i!" Ning Slava Ukraini!