Ahoi-hoi kiizu-miizud, toakõutsid ja kõutsitarid ning muidu rentslikassid! Tean, et 6. jaanuar on ammu möödas ja enam pole paslik head uut aastat soovida, kuid sellegipoolest soovin siiralt ja kogu südamest, et käesolev aasta oleks meil kõigil päriselt imeline, mis siis, et äärmiselt mitmenäoline ja visa viirus on taas oma koledat pead tõstmas ja suuri ning pikaajalisi plaane pole eriti mõtet teha. Võeh!
Kuidas siis möödus teie aastavahetus? Kas šampus ja viin voolasid ojadena? Hapukapsakuhilad ja särisevad verivorstid kadusid kui mutiauku? Pidu oli pilvini ja maa oli raketitossust must? Loodan, et tervis pidas ikka vastu? Õnneks on minu jaoks pohmell ammune möödanik, mina libistasin aastavahetusel kõigest roosilimonaadi. Milleks juua, kui emotsioone saab tõsta näiteks pühadevalve ajal magatud vähese unega? Selle küsimusega jätkates...või olite sootuks tööpostil? Jaa, mäletan hästi neid aastavahetuse valveid, mil läksin tööle 31. detsembril ja koju sain alles 2. jaanuari hommikul (mamma mia, see oli kui teises elus!) ning koju minnes saatis keha ja vaimu selline pooleufooriline, joobesarnane aisting, et tahaks võib-olla veel 48 tundi tööl olla, aga õnneks oli see ainult petlik emotsioon. Koju saabudes, järgnes eufooriale tavaliselt nn "surmauni", koos veidrate ja ulmeliste unenägudega. Kusjuures tänase päevani on nii, et tavalisest halvema ehk siis talumatult halva enesetunde juures, hakkan unes nägema väga realistlikke ja eriskummalisi asju. Mnjaa, 48 tundi aastavahetusel tööl olla, pole tõepoolest nõrganärvilistele. Igatahes loodan, et teie uus aasta tuli ilma suurema draama, traagika ja traumata ja et te olete endiselt kõik ühes tükis ning terved ja valmis vastu minema uue aasta väljakutsetele.
Te võib-olla ei usu seda, aga 14-aastasena läksin juuksuri juurde, kes lihtviisiliselt keeldus mu juukseid lühikeseks lõikamast, kuna need olid poolde selga pikad, tihedad, peene tekstuuriga ja juuksevärvidest veel rikkumata. Umbes viis aastat hiljem, kui olin nii 19-aastane, sõnas üks endine sõbranna: "Kui sind esimest korda nägin, mõtlesin, et sul on küll juuksed otsekui L'Oreali reklaamist." Ehh, kompliment missugune!
Pildilt seda ilmselt aru saada pole, sest valgus oli tuhmivõitu ja foto on ka veidi poseeritud, aga eelmisel aastal avastasin, et juukseid langeb välja tavapärasest rohkem. Voodist koristasin neid riideharjaga ja põrandal võimeldes "ilutsesid" need kõikjal. Usun et nõustute, kui ütlen, et selline asi võib ikka hullult närvidele käia, eriti kui lahtised juuksed kõditavad selga. Vahepeal tekkis tunne, et kuigi olin irdunud lokid kõikjalt likvideerinud, ka vannitoa põrandalt, oli keegi pahalane need sihilikult paari tunni pärast või siis järgmisel päeval uuesti laiali laotanud. Sügisesel arsti vastuvõtul kinnitas neuroloog, et juuste väljalangemine on üks immunosupressandi kõrvaltoimeid. No mis seal salata, olen neid kollaseid tablette krõbistanud juba viimased kuus ja pool aastat, aga ilma nendeta oleks veel hullem seis... Ma pole kunagi kiilakas olnud ja nn "titejuukseid" kasvab ka mühinal. Aga kui detsembrikuus langes juukseid juba peenikeste kahludena välja, siis otsustasin, et nii see enam edasi minna ei saa. Leidsin, et olen omanud suhteliselt vähe kontrolli oma terviseasjade üle, aga oma juuste pikkust saaksin ma küll ise hallata. Või nii vähemalt ma algul arvasin...
Nüüd ma saan kindlasti nahutada, aga hoolimata näiliselt igikestvast, ohtlikust ja tüütuks muutunud pandeemiast, on juuksuritool üks mõnusamaid kohti, kus aega veeta. Toolil istudes ei pea tühjast-tähjast rääkima, võid istuda vaikselt ja mõelda omi mõtteid, see on nö meditatiivne aeg iseendale. Ilma igasuguse irooniata! Ja muide tänapäeval on juuksevärvid ikka hämmastavad küll, istud ainult kümmekond minutit ja juba kutsutakse sind peapesule, kus tehakse veel kõiksugu hookuspookust, juuksemaske ja muid põnevaid juustele ja peanahale mõeldud protseduure.
Võib-olla oli tegemist lihtsalt harjumatu asendiga, aga lihashaigusega on ülimalt raske väga pikalt istuda jalg üle põlve ja niisama jalad koos istuda on ka pingutav, sest mitte kõige saledamate reite rõttu, vajuvad põlved laiali ning see pole enam eetiliselt kaunis vaatepilt. Ideaalne oleks istuda rätsepistes, aga see pole vist ilmselt lubatud. Talusin selle jalg üle põlve asendi ära, aga endalegi üllatuseks sain kodus neuroväsimuse lisalaksu, et mitte öelda l*bulaksu. Pikalt istudes, lahkus veri kerest jalgadesse ning pulss läks kiireks ja neuronõrkus "embas kirglikumalt". Siit meeldetuletus endale, et järgmine kord tuleb pulsirohi eelnevalt sisse võtta.
Hiljaaegu sain taaskord kinnitust, et ka redelile ronimine pole enam samuti minu jaoks. Saan küll redelile ronitud ja ma tulen sealt ka päris kenasti alla, aga mõne aja möödudes, tekib jalgadesse "nunnu" ägenemine lihastõmbluste, -kanguse ja -väsimuse näol.
Selline oli lõpptulemus, tagant pikemad ja eest veidi lühemad juuksed, kuigi seda otseselt pildil näha pole. Pea kuivatamisel keeras juuksur juustesse ka sellise romantilise loki. Säärane fassong pole tegelikult eriti mulle omane, aga meeldiv vaheldus oli see siiski. NEED ON JU AINULT JUUKSED, MIS KASVAVAD VÄLJA. Minu esimene soenguvalik oli tegelikult üsna ekstreemne. Sisuliselt oli minu sooviks lasta endale lõigata siilipea ja tuleb välja, et olenemata kiharate pikkusest, kasutatakse juuste mahapügamisel vahetult juukselõikusmasinat, ei mingeid kääre. Seda ma tõepoolest ei teadnud ja ega ma selle peale eriti ei mõelnud ka. Aga mis seal ikka, tuleb tunnistada, et lõin põnnama. Nii naeruväärne kui see ka ei ole, sai minust võitu ühiskondlik surve säilitada üldistele nõuetele vastav naiselik juus. Minule arusaamatutel põhjustel peetakse laias laastus pikki juukseid naiselikkuse ja ilu etaloniks, kuid see ei peaks tegelikult nii olema. See on minu arvates üsna igav lähenemine. Loeb ikka ju inimene. Või kuidas?
Kuid p*rsse see ühiskondlik surve, võib-olla sai minust hoopis võitu igatsus säilitada killuke endast. Ausalt ja ilustamata, ma olen alandlikult ja põhjatult tänulik oma elu ja hetkelise toimetuleku eest. Aga lisaks tervisele olen ma pidanud loobuma ka väga paljustki muust, reisimisest, kohvist, suhetest, enamikest sõpradest, elustiilist, oma erialast jne. Olen seda teinud ilma suurema virinata ja minu arvamust pole keegi küsinud, mida tahan elus jätta ja mida mitte. Küünik minus ütleb, et no sudba takaja. Kuid tervisest rääkides, siis eelmisel aastal tekkis muuhulgas ka lihasatroofiaid päris mitu ja kõik nad tulid terava valuga.
Juuksurisse minnes, olin endalegi ehmatuseks saanud halvas mõttes adrenaliinilaksu (õigem oleks vist öelda kortisoolilaks?), mind valdas tõeliselt halvav hirm: "Kas ma tõesti teen seda? Ajan pea siiliks?" Süda peksis meeletult, nagu oleksin läinud tapalavale või eluohtlikule operatsioonile (hmm, taaskord huvitav sõnavalik...).
Hiljem jõudsin järeldusele, et pea kohene paljakspügamine oleks minu jaoks tähendanud veel ühte meelevaldset loobumist veel ühest füüsilisest osakesest, emotsionaalsest poolest rääkimata. Erinevate pingeliste kogemuste tõttu, olen paraku palju muutunud. Samas on mõte paljaks aetud peast jätkuvalt paeluv, oleks ju päris mõnus tunne lasta peanahal puhata. Kuigi enne juuksurisse minekut mind vallanud üllatuslik hirm oli mõneti pettumustvalmistav, oli lihtne tõde number kuuskümmend üheksa, et ma polnud sääraseks stiilimuutuseks praegu valmis. Vahel lihtsalt ongi nii, et polegi jõudu teatud samme astuda, olgu need siis edevuse, või tervise, või millegi muuga seotud. Ning raiuge endale pähe, pean seda ka endale aeg-ajalt meelde tuletama, et kunagi pole mõtet ei ennast ega ka teisi survestada tegevusteks, milleks tegelikult valmis ei olda. Tõsijutt! Ma räägin kogemusest, kui ütlen, et survestamisel on igas mõttes kurvad tagajärjed.
Igavesti Teie truu
Willow aka Kõutsitar.
PS. The metamorphosis with hair will continue...hopefully.
