Ravimitega „vallatlemine“, teine vaktsiinisüst, kaalulangetamise premeerimissüsteem ja missiooniga naine...
Hiljaaegu võtsin kogemata teistkordselt kalymini üledoosi. Sõna „üledoos“ võib-olla kõlab veidi dramaatiliselt, sest olukord oli osaliselt veel siiski minu kontrolli all. Ütleme siis nii, et kiirabi just vaja ei läinud, aga olemine oli vaatamata sellele ikkagi väga hapu, see võrdus klassikaliselt talumatult halva enesetundega. Kes veel ei teadnud, siis on olemas ka talutavalt halb enesetunne. Seekordsel ravimitega liialdamisel ajasin segamini näljatunde ja neuroloogilise nõrkuse. Õnneks pole sääraseid episoode siiamaani väga sageli juhtunud, sest viimane taoline seik leidis aset veidi vähem kui poolteist aastat tagasi. Tekkis selline „nunnu“ lisanõrkus, mida korraks saatis ka, parema väljendi puudumisel, minestuselaadne tunne. Kogu elu ümberringi tundus korraga justkui aegluubis liikuvat ja paanikahoo vältimiseks pidin ka ennast ümber lülitama veelgi aeglasemale režiimile, järsud ja kiiremad liigutused olid välistatud. Tekkis ka lisaõhupuudus, mis pani nii vahelihase kui ka roietevahelised lihased lisatööd tegema, pidin rohkem keskenduma hingamisele, sest peast käis läbi sõna „lämbumine“. Kuna oli ka söögiaeg, siis märkasin, et kahvli tõstmine suu juurde oli kogemata ravimitega „vallatlemise“ tõttu pisut tüsilikuks muutunud. See meenutas veidi 2015. aastat, mil vahetult peale tüümuse operatsiooni oli söömine kõige õudsem tegevus üldse, sest olin alates lõuast kuni kubemeni valu täis ja lihashaigus oli ägenemises, mis põhiliselt väljendus nõrkuses. Loodan väga, et sellised elamused ei muutu niipea igapäevasteks külalisteks.
Aga minu suurim hirm on, et ühel täiesti pahaaimamatul
päeval või ka õhtul, mil kütan tuba, panen ma automaatselt, ilma pikemalt
mõtlemata ahjuukse kinni, kui leegid on üleval ja siiber on lahti... See on tõepoolest
kõhedust tekitav mõte.
***
Olen nüüdseks kätte saanud ka oma teise vaktsiinisüsti, millega kohanemine läks oluliselt leebemalt kui esimene kord. Kes luges eelmist vaktsiinipostitust, vast mäletab, mis juhtus. Sel korral tundsin ainult kerget palavikutunnet ja kuna mul on endiselt ebaterved suhted kraadiklaasiga, siis seekord ma end kraadima ei hakanud. Tekkis ka suurem neuroväsmus ja –nõrkus ning vaktsiinijärgsetel päevadel süvenes ka higistamine, mis on endiselt jälgim sümptom, mida sotsiaalses mõttes taluda. Ma millegipärast arvan ja etteruttavalt kinnitas seda ka neuroloog, et see pole viimane koroonavaktsineerimine.
Patsientidena me ikkagi kipume uskuma seda narratiivi, mis sobib meie vaadetega
ja seekordsel vaktsiiniringil tundus mulle, et sain lihashaigete vaatenurgast
mitte just kõige sobivamat vaktsiinivarianti, kuigi ma talusin kõrvaltoimeid
üsna rahuldavalt ja tegelikult olen õnnelik, et ma üldse mingi süsti sain. Enne
kui vaktsineerimisbuum lahti läks, tutvusin ühe väikesearvulise USA-s või
Austraalias, kahjuks täpselt enam ei mäleta, läbiviidud uuringuga, millest oleks
võib-olla muidugi rutakas järeldusi teha, aga kus leiti, et Moderna vaktsiin on
lihashaigetele ohutum. Mu jutu mõte on selles, et enamikel vaktsiinihirmudel
pole meditsiinilist alust, pigem on tegemist mingi põhimõttekindluse ja jonniga,
sest vastunäidustusi vaktsineerimiseks
on tegelikult ainult väga üksikutel juhtudel, näiteks kui esineb koostisosade
suhtes allergiat või on anamneesis olnud anafülaktilisi reaktsioone.
***
Pean tõdema, et paraku pole kaalulangetamine olnud
lineaarne protsess, kus lähed rangele dieedile ja siis loodad, et kaal muudkui
kolinal kukub. „Trikk“ seisneb selles, et kehakaal saavutab teatud aja möödudes
platoo, ta ei anna ju ometi vabatahtlikult ära aastatega kogutud pekki. Ega
organism loll ei ole, kõik see, mida ei kasutata ära energiaks, see ladestub nö
„varudena“ ehk rasvana. Ma olen ametlikult šokohoolik, võin süüa šokolaadi
igasugusel kujul – koogi, jäätise, kommi või lihtsalt šokolaaditahvlina,
kergelt mõru või magus, vahet pole. See on tegelikult päris huvitav, sest ma olen
suutnud loobuda alkoholist ja suitsust, kuid šokolaad võtab mind endiselt
jalust nõrgaks. Šokolaad mõjutab ajukeemiat täpselt samamoodi, nagu teeb seda
kokaiin või THC kanep. Mis puudutab minu ja šokolaadi suhteid, siis hetkel olen
nagu võõrutusravil olev heroiinisõltlane ja kui keegi peaks mulle praegu
šokolaadi kinkima, siis samahästi võiks sellele kujundlikule herosõltlasele
süstla pihku suruda ja öelda, et süsti osade kaupa, jätkub kauemaks ehk siis
ära söö šokolaadi korraga ära... See on naiivne soovitus, tegelikkuses see ei
toimi.
Jah, kaalulangetamine pole sirgjooneline tegevus ning
erinevad crash-dieedid pole kunagi jätkusuutlikud. Kilod lähevad küll
kiirdieetidega edukalt maha, kuid mõne aja möödudes hakkab aju
premeerimissüsteem nõudma oma osa ja enne kui dieedilõksu langenud ohver aru
saab, sööb ta oma kaotatud kilod tagasi kaks korda kiiremini kui enne. Kaalulangetamine
peab saama elustiiliks ja samuti peavad muutuma ka vaated toidule, mida endale
näost sisse ajada. Toidu kasutamine emotsioonide allasurumisel või lohutamisel
on tegelikult sama ohtlik kui alkohol, suits või narkots. Toit peab olema
kütus, mitte mõnuaine, kusjuures ma pean seda iseendale pidevalt meelde
tuletama nagu kaastundemantrat: „Om mani padme hum“. Ja nagu taastuv sõltlane kunagi, kordan endale iga jumala päev, mis on toidu funktsioon, et mitte
libastuda. Vahel muidugi libastun ka, kuid siis hakkan jälle otsast peale. Inimlik,
kas pole?
Peale teist vaktsiinisüsti otsustasin end šokolaadi
asemel premeerida hoopis jalutuskäiguga loomaaeda. Aga kerge irooniaga tuleb
muidugi tõdeda, et loomulikult kohvikusse ma ei läinud ja seda põhiliselt
koroona tõttu. Niisiis ühel sombusel pärastlõunal pärast teise sutsaka saamist
kandsid mu jalad mind loomaaiaradadele. Muidu varjulise eluviisiga kõrgmäestike kroonimata valitseja lumeleopard oli üllatavalt mängulises tujus. Ta hüppas ja
kargas oma mängupalli ümber nagu tõeline kodukass, uhke saba taeva poole
vonklemas. „Milline eksklusiivne elamus, see on palju parem, kui oma maistele
isudele järgi andmine!“ tõdesin teatava elevusega. Mägedekiisu oli piisavalt
lahkes meeleolus, et lubas endast mõned tagasihoidlikud kaadrid jäädvustada.
Oleksin soovinud veel uhke kaslase seltsis aega veeta, kuid minu vaatlusi
katkestas valjuhäälne kahejalgsete naisolevuste seltskond. „Inimesed teevad alati
nii palju lärmi,“ ohkasin mõrult ning koroonareegleid järgides asusin uuesti
teele, ise samal ajal üle õla piiludes, kas mäestike valitseja veel hullab.
Minu järgmine peatuspaik oli Ameerika piisonite vaateplatvormil, millel on katus. Vihmasadu loomaaias tugevnes. Enamik karvaseid „saari“
meenutavad isendid võtsid häirimatult einet. Eemalt näis, et menüüs oli
kuivanud hein. Piisonipere kõige uuem liige oli end keset platsi ja vihmasadu
mõnusasti ema lähedusse sisse seadnud. „Loomadel on kindlasti olemas
bioloogiline kell. Kuid kas neil on aimu ajast, või aja kulust, või mingist
koroonast?“ mõtisklesin endamisi. Vihma kallas korralikult ja peatselt hakkas
piisonite õuealale moodustuma midagi suure järvistu taolist. Vahepeal maabus
piisonipere pisikese pesamuna kõrvale vares, kes kraaksus üsna asjalikul
toonil. Varese kraaksumise peale ajas pisike end oma veel pisut tudisevatele
jalgadele püsti ning keeras end potsti teisele küljele. Tekkis küsimus, kas
vares täitis lapsehoidja kohustusi?
Vihma vähenemist oodates ning piisoneid jälgides,
tundsin, kuidas kõht hakkas korisema ja heinaga maiustavad „saared“ tekitasid
minuski soovi koos nendega tagasihoidlikku vahepala võtta. Õngitsesin kotist
kookosemaitselise energiabatooni ning asusin krabisevat pakendit avama. Mälusin
oma vahepala aeglaselt nagu aedikuelanikud heina. Sulgesin silmad ja tundsin
lõpuks, kuidas närviline ajaratas võtab hoo maha. Saabus sisemine rahu. Eh,
kakaja prelost! Mõnus!
Muide sügavalt subjektiivse kogemuse najal võin väita, et
energiabatoonid aitavad ajutiselt leevendada füüsilisest koormusest tingitud
neuroväsimust. Kuid kindlasti pole eelpool mainitud batoonid mõeldud püsivaks
kasutamiseks, sest tegu pole raviotstarbelise tootega ja need võivad olla ka
üsna kalorirohked. Krabistasin oma batoonipaberiga ja korraga pöörudusid täiesti
hääletult ringi kaks suurt heina nosivat „saart“ justkui andes mõista, et hei,
mis mürglit teed, karvutu kahejalgne? Taaskord tuli tõdeda, et inimesed ei oska
vaikselt olla ja seekord oli sihitus lärmis süüdi siinkirjutaja. Kui olin oma
vahepalaga ühele poole saanud, voltisin batoonipaberi „lipsuks“. Ma pole küll
päris kindel, kuid võimalik, et tegemist on järjekordse meditsiiniteemalise
probleemiga, aga mul on kompulsiivne komme voltida erinevatest pakendi paberitest
nn „lipse“. Ühel minu eksil oli samasugune harjumus ja temalt see eripära külge
jäigi. Vabandasin siiralt karvaste „saarte“ ees, et olin nende einet oma
lärmiga seganud ja asusin uuesti teele.
***
Keset kaunist, kuid vihmast maikuud pidin taaskord jalad
kõhu alt välja võtma ning jälle sammud seadma mereäärsesse haiglasse
plaanilisele vastuvõtule. Ärge palun
saage minust valesti aru, ma tõepoolest ilma igasuguse irooniata jumaldan maad, millel mu neuroloog kõnnib. Ta on tark, laia silmaringiga,
intuitiivne naine ja sisimas hea südamega, kuigi tema töötempo ilmselt ei luba
läbipõlemise vältimiseks taluda patsiendipoolseid pisaraid. Olen isegi seda omal
nahal kogenud, et ta nutmist ei kannata ja seetõttu olen oma emotsioonid alati
kenasti alla surunud, aastatega olen selles üha osavamaks läinud. Mul on
filigraanne oskus sõna otseses mõttes sita mängu juures head nägu teha, seda
tegelikult õppisin juba varajases nooruses. Vajadusel annan peale vastuvõttu oma emotsioonidele
voli, kas liftiga alla sõites, kui olen seal üksinda või siis rannas
jalutades.
Meie viimane kohtumine oli üsna plass, olin küll omalt
poolt põhjalikult ettevalmistunud, kuid tühi pilk tohtri silmis, mis ilmselt
oli tingitud koroona- või siis ka kaastundeväsimusest, andis aimu, et ega ta mind väga ei kuula.
Majast lahkudes mõtisklesin: „Suhted arstiga on nagu kõik teised suhtedki.
Alguses tahetakse kõike patsiendi kohta teada ja temaga tegeletakse igal sammul
ning kõik anamneesi puudutavad detailid on väga olulised. Olgugi, et
tagantjärele analüüsides oli ravialaste eksperimentide mõju nii minu kehale kui
ka vaimule ülimalt laastav, säilis siiski mingi lootus saavutada remissioon.
Aga remissiooni ei tulnudki ja kui lõpuni aus olla, siis pole seda kunagi
olnudki... Ning sama printsiip kehtib ka tavaliste suhete puhul. Kaks inimest
saavad kokku, tekib tunne, et mõlemad on leidnud oma teise poole, nn
„hingesugulase“. Kohtudes on alati „liblikad“ kõhus ja kaaslane tundub alguses
nii atraktiivne, salapärane ning paeluv. Seda on küll tõepoolest julm ja
küüniline öelda, aga varem või hiljem muutuvad need ilusad hetked millekski
süngeks, et mitte öelda ilgeks. Kusjuures tuleb tunnistada, et arsti juurde
minnes võivad mõnikord samuti „liblikad“ kõhtu tulla ja need pole teps mitte
head „liblikad“... Aga teadlased ütlevad, et üheksa kuu kuni aasta pärast
saabub suhetesse rutiin, saabuvad päevad, mil teise inimese harjumused ja
veidrused pole enam nii võluvad, vaid hakkavad sootuks närvidele käima. Kui
hästi läheb, õpitakse teineteist taluma, halvemal juhul saadetakse teine pikalt
ning veel halvemal juhul hakatakse teist salamisi põlgama, see võib omakorda
päädida emotsionaalse ja/või füüsilise piinamisega. Näib et patsient on kohati
nagu ristsõna, et kui lahendussõna ehk siis diagnoos on käes, pole enam põhjust
tühjadele lahtritele tähelepanu pöörata.“ Ma annan endale täiel määral aru, et
tegemist on minu egoistliku halaga, kuid heitke mulle armu, sest terve maikuu
olen olnud emotsionaalses madalseisus. Ma usun, et enamike kroonikute jaoks on vaimne
mõõn väga tuttav teema. See nukrus võib-olla tõesti meenutab viirusinfektsiooni,
mis võib tabada täiesti ootamatult nagu tsunami, õhtul lähed hea enesetundega
magama ja hommikul ärkad täiesti haigena ning ükski kogus toksilist
positiivsust ei ravi seda terveks. Need
on paraku kroonilise haiguse või haigustega kaasas käivad täiesti aktsepteeritavad
tunded ja need tuleb vahel lihtsalt nö ära põdeda. Mõnikord on see periood
pikem ja vahel lühem, võib kesta mõnest päevast kuni mitme kuuni. Loomulikult kui madalseis muutub nii
häirivaks, et igapäevaeluga on tavapärasest raskem toime tulla, peaks pöörduma
spetsialisti poole. Üks armas saatusekaaslane ütles kord, et mõnikord aitab
emotsionaalse kaamose vastu muusika,
head sõbrad ja lähedased, aga vahel ei aitagi midagi. Tuleb ennast lihtsalt
tühjaks nutta ja siis püüda eluga edasi minna. Praktikas on see tõepoolest nii.
Tõsijutt.
Ma ei väsi kordamast, et ma tegelikult jätkuvalt ikkagi imetlen
oma neuroloogi ja pean temast väga lugu, mis siis, et tal pole ravialaselt minu
heaks eriti palju teha. Kuid juba mitmendat korda, kui ta on küsinud, milliseid
vereanalüüse sooviksin teha (selline arstipoolne küsimus patsiendile on
tegelikult suhteliselt haruldane), ei jõua minu soovitud analüüside tulemused
teadmata põhjustel digilukku. Seekord tundsin, et mulle aitab ning nüüd olen nõuks
võtnud „hirmutada“ erameditsiinilaborit oma laktaaditulemustega. Ma tean, et
laktaat ehk piimhape on mul püsivalt korrast ära, seda tõenäoliselt
lihashaiguse tõttu, kuid keegi päris täpselt lõpuni ei tea, miks see on
kerkinud. Aeg-ajalt oleks ju siiski mõistlik saada ülevaade, kui palju see
sunnik normi piiri ületab, võib-olla on jälle tõusnud taevastesse kõrgustesse,
rekord on olnud 9. Loodan, et mälu ei peta ja toon võrdluseks siia kõrvale, et
laktaadi referentsväärtus on 2,2. Lisaks käivad mul häirivad õlleneelud. Kuigi
ma pole viimased kolm neli aastat tilkagi alkoholi puutunud, sest alkohol
põhjustab lihashaiguse hoo ja üleüldise ägenemise. Piisab täiesti pitsist
viinast. Kroonikud, ajage käpakesed püsti, kes mõistavad üleüldist ägenemist!
Aga häirivad õlleneelud on tõenäoliselt tingitud õlles sisalduvast pärmist, mis
omakorda sisaldab ohtralt B12-vitamiini. Igal juhul tunnen, et pean lähiajal
selle analüüside küsimuse lahendama.
Kui on raha, siis võib internetist osta igasuguseid
üksikanalüüse, võib lasta teha terveid paneele või suisa osta tervisepakette,
kui on soovi oma tervist mitmekülgselt kontrollida. Usun, et analüüside ostmine
toimub samal põhimõttel, mis e-poes šoppamine. Me küll vingume oma haigekassa
pärast, aga mujal maailmas on tervishoiuteenuste kättesaadavus veel karmim, kõige
eest tuleb maksta ja kui on kehv kindlustus, siis mõnedel juhtudel ei saagi
soovitud ravimeid ja uuringuid osta. Põhimõtteliselt võib patsient panni
lakkuda ja maha kooleda. Aga minu seis erameditsiinilaboriga on hetkel selline,
et olen labori klienditoele saatnud analüüsidega tutvumisel tekkinud
küsimustega e-kirja ja kui nad on mu kirjale lõpuks vastanud, siis „šoppan“
internetis soovitud analüüsid, rahakotile see on muidugi kabelimats, aga mis
teha, ning seejärel lähen kohapeale verd andma.
Täiendus: olen juba pikka aega oodanud ja pole seni
eralaborist oma e-kirjale vastust saanud ning seega olen otsustanud 7. juunil
minna kohapeale ja tellida soovitud analüüsid.
Kuid seekordsel neurovastuvõtul leidis aset ka üks
positiivne tõik, ma nimelt suutsin diplomaatiliselt „välja pressida“ ühe ENMG,
mis võib-olla annab rohkem infot kõhetunud laikude kohta reitel, mida on
nüüdseks siis kokku neli ja millest kaks tekkisid ajaliselt üsna lähestikku.
Ptüi-ptüi-ptüi, õnneks pole neid rohkem juurde tulnud, aga kunagi muidugi ei
tea, millal lihashaigus hakkab taas vimkasid viskama. Niisiis juunikuus, mis on muide ka lihashaigete kuu, ootab
mind mereäärse haigla 10. korrusel ultrahelinõel, mis lihtsustatult öeldes
torgatakse nahast läbi ja siis hakatakse lihaskahjustust hindama. Peale uuringut
on lõpuks tõepoolest selline tunne, nagu oleksin käinud nõelravil. Kindlasti
pean ära jätma hommikuse kalymini, et saada adekvaatne uuringutulemus. Muidugi
oleks ka korrektne õhtune kalymin ära jätta, kuid...vist pean ikka
uuringueelsel õhtul oma õhtusest annusest vähemalt ühe tableti võtma, muidu võib-olla
kõnnin järgmine päev uuringule minnes peaga vastu posti, ma ei tee nalja. Igal
juhul ma loodan, et ENMG annab kõhetunud reielaikude kohta paljuigatsetud vastuseid,
sest kohati on reievalu päris nörrutav ja ei lase isegi öösel magada.
Ilusat hiliskevade lõppu ja kaunist suve algust!
