Minu vaktsineerimine...

Disclaimer ehk hoiatus! Järgnev kirjatükk võib põhjustada teatud veendumustega inimestel liigset närvikulu. Seega, hea inimene, kui oled tõepoolest veendunud vaktsiinivastane, siis palun ära koorma end edasi lugemisega, Sa ainult kulutad asjatult enda närvirakke. Sulge see lehekülg ja toimeta rahuliku südamega oma igapäevatoimetusi edasi. Ette tänades, siinkirjutaja.

Ühel päikesepaistelisel reedehommikul ärkasin rahutult. Miski oli minu und häirinud, kuid unesegasegasena oli allikat raske tuvastada. Instinktiivselt sirutasin käe telefoni järele, et lugeda uudiseid meilt ja mujalt, kuid esimesena jõllitas telefonilt vastu sõnum: „Olete oodatud vaktsineerima!“ Tunnistan, et alguses, kui vaktsiinid hakkasid Eestis liikuma, olin samuti skeptiline, mõtlesin, et ootan ja vaatan, kuidas vaktsineerimine meil minema hakkab. Kuid siis sain esimesena julgustust neuroloogilt, kes andis vaktsineerimiseks „rohelise tule“ ja sel hommikul saabuvat sõnumit lugedes valdasid mind tulvana aastatetagused emotsioonid, kui olin armunud. Omavahel olid segunenud ärevus, põnevus ja teatav õnnetunne. Kuna meie seas on umbes aastaga hakanud pead tõstma vaktsiinivastased, koroonaeitajad ja muud pudulojused, kes mõnda You Tube’i videot või poolpopulistlikku mittetõenduspõhist artiklit lugedes peavad end teistest targemaks, siis mina otsustasin selles koroonakaoses ikkagi teadlasi usaldada ja lasta end vaktsineerida. Tulgu, mis tuleb! Vahemärkusena tahaksin pisut filosofeerida eelpool loetletud ühiskonnakihtide üle, kui nii võib öelda. Tuletame siis siinkohal meelde, et inimene on valdavalt oma põhiolemuselt laisk, kiimane ja pidevalt näljane. Meile väga meeldib olla meie poolt loodud mugavustsoonis. Kui see mugavustsoon püsib muutumatuna, miski ei häiri seda üsna habrast tasakaalu, siis me oleme sõbralikud, abivalmid ja viisakad. Võib-olla tegeleme isegi heategevusega. Ühesõnaga – elu on lill. Aga kui näiteks, sarkastiliselt väljendudes, „pisikene“ pandeemia torkab selle mugavustsoonimulli katki, siis me võime põhimõtteliselt muutuda elajateks, kes oma ninast kaugemale ei viitsi vaadata. Igasugune talupojatarkus lendab väga kiiresti aknast välja. Uue kriisiolukorra tähtsust, mis sisuliselt on sõda nähtamatu vaenlasega, hakatakse vähetähtsustama absurdilähedaste väidetega. A’ la stiilis, et maskid põhjustavad ajukahjustust (oh Universum, kuidas see maskivastastejutt mind närvi ajab!) või et: „Oi-oi, vaadake vaktsiinide koostist, need põhjustavad ju haigusi, saba ja sarvi, reptiilisilmi ning  soomuseid ja mida kõike veel!“ Mina tegelikult tahaksin iroonilisel kombel tänada kõiki vaktsiinivastaseid ja muidu skeptikuid, sest tänu neile tekkis mul üha suurem soov lasta end vaktsineerida. Loomulikult mõjutasid põhiliselt minu otsust neuroloogi „jah“ sõna, suurenevad koroonanumbrid ja tervislik seisund, mille tõttu mõningatel Austraalia andmetel on lihashaigetel oht koroonasse haigestuda ja haigla intensiivraviosakonda sattuda ligikaudu neli korda suurem, võrreldes tavakodanikega, kes ei põe lihashaigust ja on n-ö terved.

Kuid tulles tagasi teema juurde... Esmaspäevahommikul, mil oli minu vaktsineerimispäev, ärkasin teatava nn „reisiärevusega“, sest minu perearstikeskus asub sootuks teises linnaosas. Ma arvan, et nii mõnedki kroonikud ja ka mittekroonikud võivad praegustel piiranguaegadel pidada sõitu teise linnaossa üsna eksootiliseks elamuseks.

Enne kui aru sain, istusin oma perearstikeskuse vaktsineerimiskabineti ukse taga. Mind ei vallanud enam ükski emotsioon, kõige rohkem tundsin vast väsimust, olin rahulik nagu Fonzie. Kuid ometi saatis mind ilmselt alateadlikult näriv aimdus, mis esimest korda kuus aastat tagasi andis mõista, et planeeritud rindkereoperatsioon ei kulge päris tavapäraselt. Nüüd selle sama hingenosiva aimduse foonil tundsin, et pean end kõrvaltoimete talumiseks  valmis panema nii füüsiliselt kui ka vaimselt. „Oh seda va meditsiinilist õnne!“ mõtisklesin irooniliselt, samal ajal koridori lage uurides. Kuid kordagi ei tabanud mind vaktsineerimisest loobumise mõtted.

Mõni hetk hiljem sain ilma suurema kära ja draamata sutsaka õlavarde. Ma isegi ei oska öelda, miks ma eeldasin mingeid suuremaid tundelisi reaktsioone. Paganama kibe oli, nagu oleks herilane nõelanud. Kuid hiljem mingit süstekohavalu ei tekkinud. Süstijärgselt istusin koridoris oma kohustuslikud 15 minutit ära.

Enne kodu poole teele asumist külastasin ka kohalikku supermarketit, et osta veidi ravimeid ja süüa, sest paraku mul polnud õrna aimugi, mitu päeva tuleb mul vaktsiinijärgseid kõrvaltoimeid taluda. Koju jõudes tegin ennetavalt ka ahju tule, sest minevikukogemused on näidanud, et palaviku tekkides on soe tuba iga kell parem, kui kütmata tuba. 2001. aastal põdesin diagnoosimata kõrge palavikuga kopsupõletikku. Ametlikult sain kopsupõletiku diagnoosi alles mõned aastad hiljem ühe röntgenülesvõtte käigus. Nimelt on mul tänase päevani arm vasaku kopsu ülemises sagaras. Seda armi on peetud tuberkuloosiks ja vähiks, nii et see „sõbrake“ on aastatega põhjustanud  palju meelehärmi.

Ma olen peaaegu terve oma elu olnud öökull. Viimati vist läksin kell üksteist õhtul magama põhikooli algklassides ja seda ka ainult sellepärast, et ema käskis. Niisiis kell pool üks öösel, mil vaatasin televiisorit, tabasid mind ootamatult need ootuspärased, samas ka veidi peljatud külmavärinad. Hambad plagisesid kontrollimatult nagu mõnel f-klassi õudusfilmi koolnul. Pean siis siinkohal silmas sellist nn „filmiklassikat“, kus ei kasutatud arvuteid ja õudukad meenutasid pigem multifilmi. Lisan vahemärkusena väikese tõsiasja inimese füsioloogiast, nimelt palavik tõuseb maksimaalselt poole tunniga ja siis mingil hetkel palavikualandaja toimel hakkab see langema. Äkitselt tundus soojaks köetud toaõhk jääkülmana. Koos palavikutõusuga olid sel hetkel platsis ka üsna talumatud liigese- ja lihasvalud. Püüdsin kätt sirutada valuvaigisti ja palavikualandaja järele ning nagu „tellitult“ oli ka vesi voodi kõrvalt otsa saanud. Igale liigutusele järgnes kõrvulukustav valuhoog, tundsin, kuidas keha justkui kangeks tõmbus. Selline tunne oli nagu püüaksin end jääkuubiku sees liigutada. Näis, et lõdisemisele ei taha kuidagi lõppu tulla ja et palavik tõuseb terve igaviku. Olen seda varemgi tähele pannud, et sita enesetunde juures venib aeg meeletult. Kuid pidagem meeles, et toaõhk oli isegi keskmisest soojem. Voodi jalutsis olev soe kampsun ja villased sokid, mille järgi keha igatses, näisid olevat kilomeetrite kaugusel. Palaviku tipnemise hetkel tundsin, et olen justkui kusagil sulatusvannis, kus kohe-kohe sulavad kõik jäsemed liigestest lahti. Kogu selle draama keskel saabus pidulikult kohale ka õhupuudus. Kusjuures õhupuudusest ma nii suurt numbrit ei teekski, sest põhihaiguse kõrval on see sage külaline. Lõpuks haaras mind kõikehõlmav jõuetus ja ma hakkasin eelkõige valu tõttu nutma. Kui nutuhoog ja enesehaletsus üle läksid, tuli kaine mõistus osaliselt tagasi. Umbes nagu sünnitaja, tegin torus huultega paar pinnapealsemat sisse- ja väljahingamist ning üle valulävi sirutasin käe kampsuni ja sokkide järele. „Haa, käes!“ tundsin end juba lootusrikkamalt. Teadsin ühtlasi ka, et nui neljaks pean endale sisse saama nii palavikualandaja kui ka valuvaigisti. Korraga meenus, et toanurgas seisavad mahlapakid. „Kurat ja perse, küll kõik ikka valutab! Aga alla anda ei tohi, sa oled juba poolel teel!“ julgustasin ennast. No tegelikult kasutasin ma muidugi vähe vängemat kõnepruuki, sest tahan ma seda või ei, ma olen siiski oma isa tütar. Tõusin ning veelkord mõttes vandudes liikusin mahlapakkide poole. Haarasin tudiseva käega paki ja kooserdasin voodisse tagasi. „No nii, kolmveerand võitu on juba käes,“ mõmisesin endamisi. Veidi aega peale palavikualandaja ja valuvaigisti manustamist kustusin lõplikult, vajusin sügavasse, unenägudeta unne.

Ma ei mäleta, mis kell oli, kuid järgmisel ärkveloleku hetkel tundsin vajadust WC-sse minna. Pea oli paks, nagu oleks kiiver ja turban korraga pähe tõmmatud. Samuti olid kampsun ja villased sokid muutunud liigseks. Tualetis viibides viskasin korra pilgu ka peeglisse ning mulle vaatas vastu uskumatu tont! Silmad olid aukus ja huuled olid lillad, nagu oleksin äsja mustikaid söönud. Mnjaa, ega eelpool toodud võrdlus f-klassi õudusfilmi koolnuga polnudki teab mis liialdus.

Tuppa naastes tundsin, kuidas mõistus tuleb päriselt tagasi. Eemaldasin kõik riided ja muu liigse ning seisin aluspükste väel ja nõrkusest puretuna keset tuba. Higi voolas mööda selga alla, nagu oleksin saunalaval. Lõpuks voodis selili lamades, tundsin, kuidas ka jalatallad õhkusid kuuma, nagu oleksid need sooja ahju vastas. Keerasin end külili ja juba nii tuttavad lihastõmblused jalgades andsid tagasisidet, et kehas läbielatu oli keskmisest intensiivsem koormus organismile. Lihashaiged ikka kogevad peale füüsilist või emotsionaalset pingutust lihastõmblusi vähemal või rohkemal määral ning  aeg-ajalt võivad need ka valulikud olla, kuid kaebus ise ei ole lihashaigele midagi eripärast. Kui olin kindel, et selleks hetkeks oli kõige hullem möödas, siis sulgesin silmad ja viimaks saabus sügav ning taastav uni.

Nõus, et kogemus oli ränk, kuid siiski oli see lühiajaline ja püsivate kahjustusteta. Kõrvaltoimete talumisel oli kehatemperatuuri maksimaalne tõus 40,5 kraadi. Kuid vaatamata sellele ma ei kahetse oma kogemust karvavõrdki.

Mida ma siis oskan kokkuvõtteks öelda? Ei kasvanud mulle reptiilisilmi, ega soomuseid selga, ei tulnud paraku ka saba ja sarvi. Ka tulnukad pole mind siiani kiipinud. Nali naljaks muidugi, aga teadlased ütlevad, et vaktsineerimine on näidustatud ka autoimmuunhaiguste- ja/või seisundite puhul. Ja kui nüüd veel päris aus olla, siis neid, kellele vaktsineerimine on päriselt vastunäidustatud, on ikka kaduvväike osa. Enamasti on inimeste vaktsiinist keeldumisel siiski tegemist mingite irratsionaalsete hirmudega, mida väga paljud ise ka seletada ei oska või ei ole nende põhjendustel meditsiinilist alust. Loomulikult ei kaitse vaktsineerimine haigestumise eest, kuid haiguse põdemine võib olla oluliselt kergem. Vaktsineerimise põhiline eesmärk on ära võtta koormus meditsiinilt.

Ja veelkord, antud kirjutis on ainult minu isiklik arvamus, kogemus ja vaatenurk praegusele aktuaalsele vaktsineerimisteemale. Minu eesmärk ei ole teha mingit propagandat või kedagi üles kutsuda, igaühel on õigus ise otsustada, mida ta teeb. Kuid meeles tuleb pidada ka seda, et igal otsusel on tagajärjed ja iga otsuse eest tuleb ka vastutada. Ma loodan, et te seda mulle pahaks ei pane, aga ma siiski viskaksin ühe pisikese mõtte õhku. Ma siiski soovitaksin ja julgustaksin vaktsineerima minema. Tartu teadlased on öelnud, et palavik on märk sellest, et vaktsiin „treenib“ organismi viiruse vastu võitlema. Praktilisem soovitus oleks see, et vaktsiini kõrvaltoimete talumiseks tuleb võtta aega, enda lähedale võiks varuda lisateki, sooja kampsuni, villased sokid, rohkelt vedelikku, eelistatult vett, söök pole palavikuga nii oluline, valuvaigisteid ja palavikualandajaid.

Aitäh lugemast ning tervet mõistust ja kainet meelt kõigile! 

PS. Üks tark olla kunagi öelnud, et bensiin põleb, maakera on ümmargune ja vaktsiinid toimivad.