Arstilkäik, nähtamatu haigus ja väike Picasso ning mõned vaated suhetele...

Sügiseti valdab mind totaalne kaamos, ma ei ole seda enamasti kellegagi jaganud, aga sel aastal kuulas mind ära Esiema. Tundsin, et ma ei soovi mõtteid endale hoida ja seega valasin oma hinge välja nagu jonniv viieaastane. Muide, teatud tingimustel on kõik inimesed võimelised regresseeruma. „Ma ei taha enam uuringutel ja arstil käia, ma ei taha oma ravimeid võtta! Mul on kõigest nii siiber!“ jorisesin. Esiema vaatas mind ainiti oma suurte, hallide silmadega ning sõnas: „Sa võid ju kõigest loobuda, aga ma ei usu, et sulle meeldiks alternatiiv.“ Mulle tegelikult väga meeldib, kuidas Esiema suudab mind alati maa peale tuua ja panna ratsionaalsemalt mõtlema. Loomulikult ma ei loobu ettenähtud uuringutest ja arstilkäikudest ning ravimitest, sest paraku on ravimid need, mis aitavad hommikuti voodist üles tõusta. Alternatiiv oleks tõepoolest hullem.  

Niisiis mõnda aega tagasi seisin taaskord silmitsi oma kauaaegse põhivaenlase MRT aparaadiga. Enne uuringu algust võttis mind vastu üks kena olemisega, teadmisi mitte vaka all hoidev radioloogiaõde (ma arvan, et ta oli radioloogiaõde). Ta seletas lahkelt ja kannatlikult, mis mind ees ootab ja kaua uuring kestab. Seekordne uuring oli õige „magus“, sest toimus kaks uuringut korraga nii peast kui ka seljast. Uuringu kellaaeg oli samuti kriminaalne, 8.15 hommikul. Suvel suutsin neuroloogile jahuda jätkuvatest seljavaludest ja minu järgemööda langevast võimest hoida vestlust ja olla tähelepanelik. Viimane on kestnud päris pikka aega, lähedased on vist sellega harjunud, mulle ei ole igal juhul märkusi tehtud või nad tõesti ei pane muutusi tähele. Kuigi eelmine aasta ühel perekondlikul viibimisel tehti mulle etteheitev märkus: „Sind vist isegi ei huvita, millest ma räägin.“ Sel hetkel olid silmalaud ära vajunud ja näos oli selline „sulamistunne“, umbes nagu mõnes Hollywoodi sci-fi filmis, lõug ja kael olid kanged ning neuroloogiline väsimus oli üüratu.

Kusjuures tuleb tunnistada, et sel korral olid hirmul väiksemad silmad, kui ma arvasin. Alguses pikali heites oli võib-olla selline kosmonaudi tunne, kui enne peauuringut  pandi näo ette kate ja vaateväli muutus üsna tillukeseks. Oma rahustuseks sain ka paanikanupu, mida õnneks vaja ei läinud. Peale peauuringu lõppu libistati mind koos lauaga „torust“ välja ja küsiti, kas ma sooviksin end sirutada. Vastasin, et ei ja mõttes lisasin, et rokime täie rauaga kuni võiduka lõpuni. Jätsin oma vaimukuse enda teada, sest varasemad kogemused on näidanud, et diagnostikakeskuses ei mõisteta nalja. Tagantjärele mõtlen, et võib-olla oleks enda sirutamine olnud päris hea mõte, sest laualt tõustes tuikusin päris korralikult. Naljakas, kuidas lihtne lamamine „torus“ võib organismile nii mõjuda.

Igal juhul oli tegemist minu senise positiivseima MRT kogemusega ja seda põhiliselt tänu eelnevale selgitustööle. Seega, armsad meedikud, ma mõistan, et ajanappus on suur ja kalestumine võib kiirelt tekkida, uskuge, ma olen ise ka selle läbi teinud, aga võtke ometi aega oma patsientidega rääkimiseks. Sest pidage meeles, te olete tegelikult samasugused inimesed nagu on patsiendid ja te võite samamoodi iga hetk haigeks jääda. Patsient on täiesti nutikas eluvorm, ta saab asjadest päris hästi aru.

Aga siinkohal head uudised ka lõppevad, sest kaks päeva hiljem läksin neuroloogile, et teada saada MRT vastused. Paradoksaalsel kombel on praegu haiglas liikuda oluliselt turvalisem kui mõnes suvalises kaubanduskeskuses, sest kõigil, nii personalil kui ka patsientidel ja külastajatel on maski kandmise kohustus. Meditsiinilises mõttes mask tõepoolest kaitseb teisi maskikandja pisikute eest, aga siinkohal tuleks endale meelde tuletada, et me elame koroonaajastu maailmas, kus kehtivad hoopis teised reeglid. Võib-olla oleks aeg isekusest üle saada ja arvestada lisaks endaga ka ümbritsevate inimestega? See ei ole tegelikult raketiteadus. Tõsi, mask ei ole mingi imevahend koroonaga võitlemisel, aga kui kõik suudaksid kasvõi natuke aega olla solidaarsed ja kanda maski, siis need näitajad langeksid veelgi. Seda on meditsiiniliselt tõestatud.

Kuid taaskord olen teemast kõrvale kaldunud, püüan siis uuesti raja peale saada. Niisiis kaks päeva pärast MRT-s käiku istusin neuroloogi kabinetis ja ootasin uuringu vastuseid. Etteruttavalt võin mainida, et kolme peaga lohel oli minu jaoks nii mõndagi varuks.

Esiti sain teada, et minu B12-vitamiinitase veres on langenud märgatavalt alla normi. Kuid mitte veel niipalju, et tekitaks sümptomeid. Viimati vaevlesin B12 defitsiidi käes 8-9 aastat tagasi. Tänavu suvel tegi isegi gei abikaasa mulle heatahtliku märkuse, et kuule, sa sööd ikka jube palju liha ning suve lõpul ja sügise algul unistasin kraadidega õllest, mis iseenesest on päris sürr, sest alkoholi ma ei talu absoluutselt, isegi pits viina tekitab sümptomeid. Aga õlles on pärm ja pärmis on palju B12-vitamiini, nii et oma loogika sel eelpool mainitud veidral soovil siiski on. Nagu varasemalt paljude teiste sümptomite puhul ei osanud vaene neuroloog mulle öelda, miks mul B12 madal on. Muidugi iseenesest oleks tore teada, mis seda põhjustab, kuid see mind ei morjendanud, sest B12 vaegusele on lihtne lahendus, seda on võimalik tõsta preparaadi manustamisega.

Kuid järgnev tekitas küll tunde, et tahaks karjuda või kuidagi sotsiaalsetele normidele mittevastavalt end välja elada. Otseloomulikult on mul olemas eneseregulatsioonimehhanism, aga vanusega olen täheldanud, et isiklik „süütenöör“ on jäänud üsna lühikeseks, ärritun ka asjade peale, mida ma tean, et ma oluliselt muuta ei saa. Kes on varasemaid lugusid jaksanud lugeda, siis võib-olla mäletate, et ma kunagi jahusin oma jätkuvatest seljavaludest, mis ühel hetkel võivad muutuda nii talumatuks, et 10-palliskaalal läheb valu kolm nelja pealt seitsme või kaheksa peale. Tavaline toolil istumine võib muutuda täiesti väljakannatamatuks. Aga see selleks, tagasi teema juurde. Ühesõnaga kui küsisin seljavalude kohta, selgitas neuroloog, et seljavalude põhjused võivad olla sootuks geneetilised. Pean ennast hoidma ja ei tohi raskusi tõsta, muidu võin saada endale diski prolapsi ka kui mälu ei peta, tähendab prolaps noa alla minekut. Geneetilise päritoluga haigus tähendab sisuliselt seda, et sellele otsene ravi puudub. Aga see ei ole veel „parim“ uudis.

„Kirsiks jäätisele“ sain teada, et minu ammused aju valgeaine kahjustused on edasi arenenud ning osad kolded on laatunud ehk nii-öelda „kokku sulanud“. Ja nii nagu B12 vaeguse puhul, ei osanud neuroloog pakkuda, miks mul need kolded on ja miks nad on edasi arenenud. „Selliste kollete leid on tavapärane eakamate inimeste puhul. Kuid  miks need teil on, ei oska praegu öelda. Aga ma konsulteerin veel paari spetsialistiga.“ olid neuroloogi sõnad. Lohutav, kas pole? Mõni päev hiljem võtsin uuesti neuroloogiga ühendust, et küsida mõned teemakohased täiendavad küsimused ja sain teada, et aju valgeaines on tegemist veresoonte kahjustusega. Kuna tegemist on minu tervisega, siis tekkis mul huvi asja edasi uurida ja ma sain teada, et ühe variandina võib olla tegemist varajase dementsusega (dementsus muide ei ole ainult vanainimeste haigus). Aga kuna see teooria pole kinnitust leidnud, siis ma sellel pikemalt ei peatuks. Kuid  mõte dementsusest on üsna hirmutav, öeldakse, et kui kõrgemad jõud tahavad inimest  karistada, võtavad nad temalt mõistuse. Teise variandina leidsin ühe täiesti ametliku uurimustöö, kus uuriti 164 lihashaiget, kellest 24 juhul oli aju valgeaine kahjustus ja seda seostati hulgiskleroosiga. Ehk lihtsamalt öeldes lihashaiged võivad põdeda ka hulgiskleroosi. Ma siiralt loodan, et mul õnnestub seda uurimust näidata ka neuroloogile.

Aga vahetame nüüd teemat. Nähtamatu haigus ehk inglise keeles invsible disease võiks olla katusetermin haigustele, mida ei ole palja silmaga näha. Ma olen üsna kindel, et kroonikud, kes ei kasuta ratastooli või kõndimiseks keppi või kellel puudub nähtav puue, näiteks pole ühte kätt või jalga, on kogenud kaasinimeste poolt, muuhulgas ka meditsiinis, häbimärgistamist. See on selline valus teema, mis ikka ja jälle pinnale kerkib. Võimalik, et ma olen seda ka varem maininud, sellisel juhul vabandan, et kordan ennast, aga minu eredaim mälestus häbimärgistamisest oli, kui toona üks üsna lähedane inimene ütles mulle: „Miks sa tahad endale haigusi välja mõelda?“ Ja  ma mäletan, et tookord mõtlesin: „Vau, vat see on alles tase! Selle peale annab tulla!“ Kusjuures ma ei mäletagi, et ma oleksin hullult solvunud, aga see tekitas tunde, nagu oleksin ise süüdi, et ma jäin haigeks. Pisukese iroonilise muigega mõtlen, et loomulikult saadeti analüüsid Saksamaale lihtsalt nalja pärast ja, et nii tore oli ju peaaegu operatsioonilaual ära surra ning miks mitte lasta endale niisama teha plasmafereesi. Inimesed on vahel nii mõtlematud oma sõnadega. Mäletan aegu, kus kaasinimesed kommenteerisid, enda arvates ilmselt parimate kavatsustega, minu menstruatsiooniaegset valuvaigistite kasutamist. „Miks sa ikka pead neid tablette nii palju sööma? See ju rikub organsimi ning teeb sõltuvaks ja bla-bla-blaa.“ Ja nii edasi, ja nii edasi... Või siis öeldi veel midagi „hingekosutavat“: „Sa vist ikka ei talu valu väga hästi, ju oled valu suhtes liiga tundlik.“ Aga sellised need inimesed kord juba on, pole vahet, kas olete lihtsalt sõbrad olnud või sängisambat tantsinud, teatud tingimustel muutuvad kõik sitapeadeks. Ma olen põgusalt kirjutanud endometrioosist, aga mulle tundub, et vahel jääb isiklikest kirjeldustest väheseks ja seetõttu otsustasin täna veidi teistmoodi läheneda. Ma jagan teiega oma 2018. aasta günekoloogilise endometrioosi väljavõtte kokkuvõtet. See sisaldab küll väga palju erialaseid termineid, aga ma arvan, et see annab minu toonasest „sisemisest ilust“ päris hea pildi ja meenutab veidi Picasso maali. MRT kirjeldus on ära toodud lühendatud kujul.

„Emakas on pigem anteversioonis (emakakeha on pikimõõdus ~6 cm). Parem munajuha on promineeruvam, diameeter kuni 0,4 cm. Vasakul on munajuha looklev ja kuni 2 cm ning laienenud munajuha moodustab „konglomeraadi“ ~5x3,7x2,6 cm. Emaka eessesinal paremal on veidi heterogeensema, kuid T2 madala signaaliga sõlm ~3,8x2,6x3,1 cm, mis T1 on ühtlase ja müomeetriumiga isointensiivse signaaliga. Sõlmes on tagasihoidlik difusioonirestriktsioon ning kontrasteerub müomeetriumiga sarnaselt. Emakakeha taga on ebakorrapäraste (kiirjate) kontuuridega T2 madalama signaaliga ala ~4,9x1,6x3,8 cm, mis distaalsemal ulatub väätja paksendina ka emakakaela piirkonda. Tupe tagumine võlv vasakul on osaliselt suletud.

Rektumis/rektosigmoidaalnurga piirkonnas soole eesseinas ~12 cm kaugusel anorektaalsest üleminekust on soole valendiku suunas võlvuv ~4x2x3,6 cm, mis on T2 madalama signaaliga, T1 isointensiivse signaaliga. Lisamass kontrasteerub ühtlaselt ja müomeetriumist vähemintensiivsemalt, veenvat difusioonirestriktsiooni ei sedasta. Rektumi seinas paremal (anorektaalsest üleminekust ~6,5-7 cm kaugusel on sooleseinas ~2,3 cm alal T1 signaali intensiivistumine. Parem munasari on ~2,8x3,4x4 cm, selles mitmed vedelik-vedeliknivooga (T1 siiski tõusnud signaaliga) ja ainult T1signaaliga tõusnud koldeid (verele sobiva signaaliga tsüstjad) moodustised, suurim kuni 1,6 cm. Vasak munasari on ~4,7x3,1x4,4 cm, selles on 0,5 cm T1 tõusnud signaaliga koldeid. Vasaku munasarja stromaalne osa on T2 kujutisel tavapärasest enam tõusnud signaaliga. Emaka taga kirjeldatud kolle, soole kolle ja vasak munasari moodustavad ühtse „konglomeraadi“. Douglases vaba vedelikku ei  sedasta. Uuringu piirkonnas veenvaid lümfisõlmi esile ei tule. Luude MR-signaal tavapärane. Järeldus: endometrioosile sobivaid koldeid mõlemas munasarjas ning lisaks verdumisega ka väikeseid tsüste. Süvaendometrioosile sobiv leid emaka ja emakakaela taga (haaratud tõenäoliselt ka tupe tagumine võlv), rektosigmoidaalnurga piirkonnas soole eesseinas, kahtlus koldele ka rektumi paremas seinas. Vasakpoolne hüdrosalpinks, emaka eesseinas müoomisõlm.“

Nagu näha, pole endometrioosi võimalik palja silmaga diagnoosida, kuid MRT on selleks üsna tõhus abivahend. Muidugi laparoskoopiline lõikus on kõige parem ja klassikalisem viis endometrioosi diagnoosimiseks. Aga kahjuks on igal lõikusel omad riskid. Mäletan, kui lugesin seda igavesti keerulist ja põhjalikku väljavõtet oma väikevaagnaelundite kohta, siis esimesena tundsin nii šokki kui ka kergendust, et minu valuvaigisti võtmine oli igati õigustatud ja, et ma ei olnud valu suhtes nõrguke. Tõenäoliselt arenes endometrioos selliseks mitmekümne aasta jooksul. Võiks vist kasutada ka veel sellist väljendit, et tegu on totaalse kaša-mannaga. Ma jäin truuks oma narratiivile ja ma ei lasknud kellelgi kahtluseseemet oma hinge poetada, kuigi inimeste sõnad sel teemal olid väga valusad ja mind pandi kahtlema minuga toimuvas.

Nüüd kogun ma hoogu, et taas ühendust võtta günekoloogiga, et lasta „torustik“ üle vaadata, pidin minema kevadel, aga tänu koroonale on see venima jäänud. Enam ma ei taha seda edasi lükata, kuigi see on külaskäik, mida ükski naine väga ei oota. Mõneti meenutab günekoloogi külastamine kohtingule minekut, sest eelneval õhtul tuleb kindlasti vannis või dušši all käia ja siis on vaja eemaldada ka liigsed kehakarvad ning arstile mineku päeval pannakse kindlasti selga parem pesu ja paremad riided. Tõsilugu.   

Ma ei mõista, miks osa naisi kutsuvad oma genitaale kiisuks, kuigi ma olen ise ka seda teinud. Kui ei ole just kassiallergiat, siis enamikel inimestel lõhkeb ehtsaid kassipoegi nähes nunnumeeter. Kiisu on ju karvane ja nunnu loom ning hea seltsiline ja pakub alati palju rõõmu. Naise reprodukriivorganid, mis vahel võivad väga palju valu põhjustada, ei sarnane ühestki vaatenurgast kiisule. Aga võib-olla tuleb see „kiisu“ säärane kasutus inglise keelsest sõnast „pussy“, mis ühest küljest võib tähendada kassipoega ja teisalt hoopis t*ssut. Kolmas tähendus on ka, see on kusik.

Endometrioosi, aga ka teisi kroonilisi haigusi põdedes, on suhete loomine keeruline ja enamasti lähevad need kalliks maksma. Kroonilise haigena võib tõdeda, et suhted on sama kallid kui maserati kuskil peenes autopoes. Seda on ilus vaadata, silm lausa puhkab ja muidugi võib ka unistada sellega sõitmisest, kuid siis tullakse maa peale tagasi, sest saadakse aru, et sportauto soetamisel jäävad tavalisel inimesel  finantsilised ressursid üsna õhukeseks. Sama kehtib ka suhete kohta, neist on võib-olla tore unistada, aga lõpus ikkagi mõistad, et kroonilise haigena on suhted hukule määratud, sest paljud ei viitsi ja ei jaksa vastu pidada ning pealekauba on sinu haigus nagu armukade mees, kes ta ei taha sind kellegagi jagada.

Mõnda aega tagasi küsiti mu käest, et millisena ma kujutaksin ette ideaalseid suhteid. See pole muidugi küsimus, mille üle igapäevaselt mõtleksin, kuid ühel täiesti tavalisel sügispäeval lahvatas mulle, et ideaalne kaaslane oleks selline, kes aktsepteerib sind sinu vigadega, koos armide ja hingehaavadega. Vat see oleks suhetealane väljakutse! Mõte iseenesest näib ju lihtne, mis see siis ära ei ole, aga praktikas seda ellu viia tundub suhteliselt keeruline, peaaegu võimatu. Sest paljud lihtsalt ei pea vastu, mis omakorda paneb mõtlema teiste aitamisest. Me oleme valmis abikätt ulatama siis, kui see otseselt ei sega meie elu, kui me ei pea oma mugavustsoonist välja tulema. Aga sotsiaalmeediast, mis enamasti on täis totaalset pahna (olen pikalt juurelnud oma sotsiaalmeedia üldse kinni panna), jäi mulle kõlama üks kõnekas mõte: „Tõeliseks armastuseks nimetatakse seda, kui oled võimeline teisele abikäe ulatama ka siis, kui oled ise põlvini pasas.“ See kõlab võib-olla veidi sadomasohhistlikult, aga selles mõteteras on oma üllas iva sees. Mind, kui kroonikut kõnetas see väga.

Vastassoo oskus aktsepteerida teise inimese nii emotsionaalseid kui ka füüsilisi vigu oleks ühe krooniku jaoks äärmiselt kütkestav ja seda sugugi mitte perverssel viisil, vaid siiralt. Ma ei tea, kas ma ise suudaksin nii tolerantne olla? Võib-olla siis, kui oleksin terve. Haigena oleks see väheusutavam, mul pole kannatustki oma igapäevaseid sümptomeid taluda.     

Kokkuvõtteks, ärge kunagi alahinnake kellegi emotsionaalseid ja/või füüsilisi katsumusi, sest te ei tea, vaid te ainult arvate, mida need inimesed nelja seina vahel iga päev läbi elavad. Kas öösel und oli ja kas hommikul saadi voodist välja, kas puhas riie on seljas, kas ravimid on võetud, kas söök on söödud – need on nähtused, mida enamik inimesi võtab iseenesestmõistetavalt, aga krooniku jaoks võivad need olla tõsiseks väljakutseks. See on ilma naljata karm olelusvõitlus. 

"Eeva needus". Kollane lint on endometrioosi sümbol.