Mõtisklusi peale vanniskäiku ehk kuidas saatanlik paroksüsmihoog sunnib aega maha võtma...

Eile käisin vannis, kuradi hea oli! Iga kord kui peale vanniskäiku mõtlen, et miks ma ometi tihemini vannis ei käi, tuletab organism ennast julmalt meelde kirjeldamatu paroksüsmihoo ja nõrkusega. Lihtsustatult öeldes tähendab paroksüsm pulsisageduse ebanormaalset tõusu. Peale vanniskäiku on see enamasti tublisti üle 140, kunagi haiglas trepist minnes oli rekord 162 korda minutis. Üsna liialdamata võib öelda, et toona oli ülimalt halb olla, õhku ei jätkunud  ja samm muutus töntsiks, pidin trepi peale istuma, et end koguda. Usun, et enamik kroonikuid, kes ei kannata kuuma, nõustuvad, kui ütlen, et vanniskäik võib piltlikult öeldes võrduda poolmaratoniga. Mitte, et ma kunagi poolmaratonil osalenud oleksin. Olen elu aeg vihanud jooksmist, eriti jälk oli minu arvates sunniviisiline kooliaegne kehalise kasvatuse tunnis aset leidnud  aja peale jooksmine, mille tõttu läksid sääremarjad kangeks ja hapu kohupiima maitse tuli suhu ning mõistus oli töölepingut üles ütlemas.   

Paroksüsm tabab pea alati ootamatult koos „meeliülendava“ õhupuudusega. Meditsiinilises mõttes on tegemist ägeda seisundiga. Põhimõtteliselt pole seda kuidagi võimalik ette ennustada, kuigi võib-olla on ette teada, et teatud tegevused ja tingimused, just temperatuurimuutused, võivad mõjuda provotseerivalt.

Niisiis paroksüsmihoo saabudes tuleb endale esmaabi anda – kõik käimasolevad tegevused tuleb joonelt pooleli jätta, siin pole mingit kompromissi. Ükskõik kui olulised need tegevused ka ei tundu. Järgmisena tuleb leida endale sobiv istekoht või minugipoolest võib ka pikali heita. Pikali asend on tegelikult isegi parem, sest paroksüsm võib siis kiiremini mööduda. Aga kuna meil konkreetselt on kodus vannitoas kivipõrand, siis ei tundunud see tol hetkel just kõige parem variant. Seega istusin wc-potikaanele, toetasin küünarnukid põlvedele, lasin pea ette longu, vaatasin enda ette ja hingasin sügavalt. Mõtisklesin: „Kuradi frustreeriv on, kui keha seab tobedaid piiranguid!“ Mõistan, et see kõlab nagu paanikahoog, aga ma kinnitan teile täiesti siiralt, et tegemist ei ole paanikahooga. Paanikahoog on see, kui mõtteliselt seisad  rinnuni külmas merevees ja lained justkui tahaks su rinnakasti laiaks litsuda. See, mu armsad sõbrad, on paanikahoog.   

Nüüd ma jagan teiega midagi väga intiimset, mis on samaaegselt nii tülgastav kui ka nunnu. Mul on loomulikus olekus karvased varbad, täiesti nagu mingid mehe varbad, nagu kääbikul, kes muide 14. septembril läheb taaskord Mordori Turmamäele ehk MRT-sse oma hirmudega silmitsi seisma. Taaskord usun, et enamik naisterahvastest kroonikuid on nõus, kui ütlen, et näiteks hormoonravi põhjustab karvakasvu kohtades, kus sa seda kõige vähem ootad. Kerge irooniaga mõtisklen: „Mm...seksikas, kas pole?“ Aga ma hoolitsen oma varvaste eest nii hästi, kui oskan – eemaldan karvad, suvel lakin aeg-ajalt küüsi ja lõppkokkuvõttes näevad nad päris ägedad välja, roosad ja pehmed. Esiema ja õeraas ristisid need beebivarvasteks, mis on üsna sobilik nimetus, tuleb lõbusa muigega tunnistada. Tõepoolest, vaatamata 40. eluaastale pole mu jalalabad kaotanud oma nooruslikkust. Täiesti naljakas, mille üle võib inimene rõõmu tunda. Olen üsna kindel, et nende nooruslikkuse saladus seisneb selles, et ma pole oma elu jooksul väga sageli kontsakingi kandnud. Mnjaa, kontsaking on selline müstiline jalanõu, mis omab mõneti isegi fetiši staatust, mis tekitab osades isastes, primaatides ja kelles veel seda kõikehõlmavat ja elu edasiviivat pundunud tunnet. Kontsaking võib muidugi väga ligitõmbav olla, aga mõnele kandjale võib see olla üsna piinarikas. Ilu nõuab ohvreid, kas pole „tore“ õigustus?

Mina seevastu tunnen endiselt rõõmu oma madalatest rihmikutest, kuigi ilmad on juba õige pisut jahedamad ja hoovihmad sagedasemad ning õhuniiskus ruulib täiega.  Loodan, et need tänavu soetatud rihmikud võimaldavad ehk veel mõned head aastad pidada ametlikke varvaste vabastamise päevi.

Nagu eelpool mainitud, aeg-ajalt lakin suviti küüsi ja vannitoas istudes oma „beebivarbaid“ silmitsedes, mõtlesin, et sel aastal lakin viimast korda enne Turmamäele ehk MRT-sse minekut, et tõsta tuju ja teha midagi teistmoodi, võrreldes tavapärase MRT-s käimisega. Pisut paatsolikult ohates ja silmi sulgedes, pean tõdema, et seda on NII tobe tunnistada, aga peale 2015. aasta fiaskot, kardan ma endiselt MRT-s käimist. Miks see nii on, ei tea.

Kuna tänane kirjatükk on enamjaolt pühendatud varvastele, nad aitavad muuhulgas hoida ka tasakaalu ja on abiks kõndimisel, siis tahaksin veelkord tagasi tulla varvaste vabastamise juurde. Kõik need indiviidid, sealhulgas ka politseis, meditsiinis ja päästes töötavad inimesed, kes teevad pikki tööpäevi, pean silmas just 24-, 48- ja vahel 72-tunniseid vahetusi, mõistavad väga hästi seda valvejärgset tunnet, kui koju jõudes istutakse kauaigatsetud sängi äärele ja võetakse jalast need 24-tunni sokid, mis valve jooksul on saanud osaks inimorganismist. Jalast eemaldatav sokk rullub mööda nahka ja äkitselt saabub ootamatu kergendus, jalad saavad taas hingata! Juhhei! Samaaegselt sokke eemaldades mõeldakse: „Ah, milline õnn!“, või: „Eh, kakaja prelost!“, või sootuks: „How lovely!“ Erinevalt üldsuse arusaamast, pole õnneks eriti palju vaja. Järgmisel hetkel vajutakse nii magama, et jalad on põlvedest saadik üle voodiääre. Mina jäin ükskord peale tööpäeva nii magama ka tanksaabastes. Üles tõustes olid jalad põlvest saadik täiesti surnud. Kusjuures kummaline oli see, et sel ajal ma enam ei töötanud kiirabis, vaid hoopis endoskoopias, kus olid 8-tunnised tööpäevad. Tõsilugu. Ma pakun üsna julgelt, et valvejärgne hommik või maratontööpäeva lõpp on üleilmselt suhteliselt sarnane - lõpp saabub kergendustundega. 

Kevadine koroonapuhang pani samuti terve maailma ühes rütmis hingama. Elu on lühike, armastage oma lähedasi, võtke aega, kõike ei pea kiirustades ja täiuslikult tegema ning igal hetkel ei pea olema üliefektiivne ja/või aktiivne. Tõenäoliselt oleme  varsti selles kevadises olukorras tagasi „tänu“ kõiksugustele ringiaelejatele, vandersellidele ja koroonaeitajatele. „Tänu“ sellistele võib minu Turmamäe külastus ehk MRT uuring ära jääda, sest teatavasti on koroona ajal kõik võimalik. Kuigi tegemist on hirmutava uuringuga, on see minu jaoks siiski hädavajalik, sest ma pole kindel, kaua ma jaksaksin veel nende seljavaludega edasi elada. Need on kestnud terve suve. „Nii tore, nii tore,“ mõtlen teatava tülpimusega.    

Pärast paroksüsmihoolõppu on selline tunne nagu oleksid ilma langevarjuta lennukist välja kukkunud. Reaalne langevarjukogemus mul loomulikult puudub. Tõin vabalangemise  näite sellepärast, et tegelikult pole paroksüsmihood naljaasi ja teoorias võivad need isegi pikemas perspektiivis kahjustada ka südamelihast.  

Hiljaaegu linastus Eesti kinolinadel üks maailmakuulus film, kus minu üllatuseks  mängis ühes peaosas Denzel Washingtoni poeg! Ei ütleks, et ta väga isa nägu on, aga oma isa hääl on tal tõesti. Täiesti vapustav, millised inimesed on Eestimaad väisanud! Selle maailmakuulsa filmi võtted toimusid eelmisel aastal osaliselt ka Eestis. Filmitutvustust vaadates oli kuidagi väga südantsoojendav jälgida Laagna teel toimuvat märulit, kohe  selline kodune tunne tekkis. Ma arvan, et tegelikult on päris lahe, et Hollywoodi filmitööstus on Eestit märganud ja selles valdkonnas meid ka maailmakaardile pannud. Kirsiks jäätisele on veel see, et ma tunnen ühte filmis osalenud statistidest... Vannitoast lahkudes vangutasin pead ja muigasin mõttes: „Olen mina alles klišee.“

Aga tuleme Hollywoodi unistustemaailmast tagasi meid ümbritseva juurde. Tuletame siis veelkord meelde mõningaid praeguse ajastu põhitõdesid - arvestame kaasinimestega, püüame olla vähem enesekesksemad ja ärme tõmble nii palju. Ärme aele igasugustes ööklubides ja muudel pidudel, peseme käsi ja hoiame end ning oma lähedasi. Koroona ON päris ja pole kuhugi kadunud.  Tänan lugemast!