Ausalt ja ilustamata vol. 2...
Umbes
poolteist kuud tagasi trehvasin täiesti juhuslikult üht endist Suurhaigla
kolleegi, kes teatas, kui nüüd mu mälu ei peta, et ta läheb Afganistani täiendõppele.
„Vau, küll sa oled tubli, et julged praegusel heitlikul ajal selliseid projekte
ette võtta,“ mõtlesin kerge murenoodiga, kuid samas tundsin inimese pärast
siirast rõõmu. Me oleme nimelt ühest põlvkonnast ja tuleb tunnistada, et kui me veel koos töötasime, olin aeg
ajalt pisut kade tema peale, sest mulle alati tundus, et ta on laia
silmaringiga, tark, nägus ja enesekindel ning pisut üleolev ja, et ta tundis
alati kõiki õigeid inimesi. Tema teatav üleolek, mis võib tegelikult olla ka
täiesti vabalt hoopis kaitsemehhanism, on ilmselt tingitud alternatiivsest
elustiilist ja tööst Suurhaiglas. Sest Suurhaiglas töötades ei saa sa mingi
pehmo või leebeke olla, vastasel juhul võidakse sinust piltlikult öeldes
lihtsalt teerulliga üle sõita. Kui jällegi
mälu alt ei vea, siis ta vist ütles ka seda, et ta plaanib minna
Kaitseväkke meedikuks. Mõtlen seda siiralt ja kogu südamest, et loodetavasti
kaovad temas siis ka Suurhaiglale omased jooned, kui ta alustab uut karjääri
uues asutuses. Aga tagantjärele võib vist öelda, et kui veel koos töötasime,
siis tegemist oli kõigest minupoolsete subjektiivsete ja pealiskaudsete aistingutega, inimene tahab ikka seda, mida
tal endal pole. Tegelikult on väga tobe kedagi kadestada, aga nii vahel on. Tunnistan,
et olen täiesti tavaline, edev ja pinnapealne inimene. Ma tahan seda öelda, et
meil kõigil on probleeme ja palju sisemist ebakindlust ja keegi meist pole ei
sisemiselt ega väliselt täiuslik. Paradoksaalsel kombel on seda kõike mulle
õpetanud minu „kolme peaga lohe“, kellega igapäevaselt koos elan. „Lohe“ õpetas
mulle läbinägelikkust ja nägema inimesi sellistena nagu nad on, mitte
sellistena, nagu me neid näha tahaks. Uskuge, need on olnud karmid õppetunnid
ja, mis seal salata, vahel kaldun siiani oma teelt kõrvale, püüdes inimestes ja
ka endas näha omadusi, mida seal tegelikult pole. Aga taaskord, nagu on mulle
omane, kaldun ma teemast kõrvale.
Niisiis
kohtusin PPA lähedal, kuhu suundusin oma passi ja id-kaardi järele, oma endist
kolleegi. Vahetasime viisakusi, mina küsisin teiste järele, kes mulle meelde
tulid, ja tema teatas oma Afganistani minekust. Seejärel esitas ta mulle ühe
närvesööva küsimuse, mis muidugi ei olnud minu tahtlik riivamine, vaid
tõenäoliselt tagamõtteta huvi, millega ma praegu tegelen. Tundsin iga
oma keharakuga, kuidas ma ei taha sellele küsimusele vastata, kuid ta ei jätnud
jonni. Mulle on alati olnud endast rääkimine selline vastumeelne tegevus, eriti
viimasel viiel aastal seoses haigustega. Meie ühiskonnas on töötuse stigma
teravalt üleval, et kui sa ei käi tööl või ei tee midagi produktiivset oma
eluga, siis oled sa räigelt läbikukkunud ja kaasinimeste silmis totaalne luuser,
olenemata töötuse põhjustest. Ehk lihtsustatult, kui oled töötu, oled laisk!
Õnneks sel hetkel ei vedanud mind riukalikud hallid ajurakud alt ja mulle
meenusid eelmise aasta lõpus ja selle aasta kevad-talvel tehtud tõlketööd.
Seega vastasin, et olen aeg-ajalt teinud töid rahvusringhäälingule. Aga alati,
kui pean vastama küsimusele, millega sa tegeled, siis enamjaolt on selline
tunne, et ma pean end justkui kuidagi kaitsma või õigustama. Peale seda põgusat
kohtumist mõistsin, et oleksin pidanud sootuks
teisiti vastama, et minu täistöökoht on krooniliste haiguste põdemine, nendega
igapäevaselt koos eksisteerimine. Põhiline väljakutse on see, et hommikul on
vaja voodist välja saada ja tegudele asuda, niipalju kui see üle neuroloogilise
väsimuse on võimalik. Väike näide. Kuna
Esiema on kodust ära, ta sõitis külla oma kauaaegsele sõbrannale, siis avanes
mul briljantne võimalus meie väikese ja armsa segasummasuvila (loe: elamise)
aknad ära pesta. Lihashaiguse seisukohalt on aknapesu muidugi sama jabur kui
kraanivahetus vannitoas, sellest ka kirjutasin kunagi ammu. Aga vahetevahel on mul
sadistlik soov ennast utsitada viimase piirini, kuigi tegelikult tuleb sageli
valusalt meelde, et organismi jõuvarud pole enam need, mis vanasti ja, et enda vastu
tuleks olla oluliselt leebem ning mõistvam. See kes ütles, et aknapesu on
naiste töö, pidi küll peast soe olema. Kuradi raske oli! Aga pooleli jätta ka
ei tahtnud, seega olin sunnitud korduvaid pause tegema, et jonnakalt oma
aknapesunimeline ristiretk lõpuni viia. Milline oli siis aknapesu tulemus?
Tulemusega võis rahule jääda, kuid protsess ise polnud päris tagajärgedeta.
Õhtul tegin süüa ja kurgi hakkimisel hakkas parem käsi päris korralikult streikima, käsi ja nuga ei teinud koostööd, sõrmed läksid krampi, ranne oli
tuim ja selle tõttu oli noast kinni hoidmine raskendatud. Tulemuseks olid
kummalise kujuga kurgiviilud salatis. Kuna teisi sööjaid ei olnud, siis polnud
sel tegelikult olulist tähtsust. Kurk on kurk, maitseomadused on ikka samad. Kuid
tähelepanuväärne ja pisut murettekitav oli see, et nii lihtsa ja kerge
köögivilja nagu kurgi hakkimisel hakkas käsi niimoodi streikima. Juhin
tähelepanu, et tegu polnud ei kaalika, porgandi ega kartuliga, mis on tekstuurilt on oluliselt tihkemad ja
raskemad. No võite ise loogilise järelduse teha, et põhjus oli
siiski aknapesus. Tuleb olla targem ja mitte ette võtta nii mahukaid ja
lõivuvõtvaid projekte! See on lihtsalt meeldetuletus mulle.
Lugupeetud
„tööandja“ ja vahel ka „õpetaja“, aga põhiliselt siiski „tööandja“, ehk „kolme
peaga lohe“ on kahjuks selline, kes palka ei maksa ja puhkust ei anna ning
mingeid läbirääkimisi ei talu ta sootuks, ta on hullem kui mõni terrorirühmitus.
Kui ta tahab, teeb sulle ilma igasuguse süümepiinata nii füüsiliselt kui ka
emotsionaalselt haiget. Võimalus minna kaeblema personaliosakonda puudub. Mul
pole kellelegi kurta, et mu boss on mölakas. Pean selle raipega ise hakkama saama, aga kohati on see üsna üksildane ja
vaevaline võitlus. Usun, et kroonikud võivad üksildase enesetundega samastuda.
Sellist nn „tööandjat“ ma ei soovi ka oma vihavaenlasele. Ma muidugi loodan, et
mul vihavaenlasi tegelikult pole.
Tahaks
korra tagasi tulla selle eelpool mainitud üleoleva oleku juurde, mida väga
sageli võib kohata meditsiinis, aga samuti ka teistel elualadel. Ma olen
korduvalt rääkinud empaatiast. Empaatiat ei saa õppida ja see vastab tõele.
Erialadel nagu näiteks pedagoogika, meditsiin ja psühholoogia, kus puututakse väga lähedalt
kokku inimese psüühika ja füüsisega, tuleks õppeasutusel enne õpilase õppima
asumist testida empaatia olemasolu. Sest nii kummaline kui see ka ei ole,
millegipärast teatud erialadel eeldatakse, et empaatia on olemas, aga see ei
pruugi alati nii olla. See on uskumatu, kui palju meditsiinis on tegelikult
eneseimetlejaid ehk nartsissiste! Ma olen alati imestanud, et miks peetakse
meditsiini selliseks sussu-kussu-vussu ehk nn „pehmeks“ alaks. Minu tööalaste
ja patsiendiks olemise kogemuste põhjal see pole sugugi nii! Ma tean, et need on
karmid sõnad, aga see on paraku reaalsus – kui võtta ära meditsiinist inimlik
komponent ehk siis see sama eelpool mainitud empaatia, siis on meditsiin
samasugune kõrilõikajalik äri nagu iga teine, kus määravaks on raha ja võim.
Jah, me võime rääkida patsiendikesksusest ja kuidas patsient on meditsiini
tegevustes kesksel kohal, aga tegelikult on esikohal haigla eelarve ja kohati
ka isiklik ego. Pidage meeles, et meditsiin on suurte poiste mängumaa.
Kusjuures siinkohal ei saa isegi otseselt süüdistada kõiki meedikuid, sest
süsteem juba eos, ehk siis alates ülikoolist ja meditsiinikoolist, ei kultiveeri patsiendi
käsitlemisel käe hoidmist, silma vaatamist ja ära kuulamist, esikohal on
kliinilised oskused. Loomulikult on kliinilised oskused väga tähtsad, aga kui
pole inimlikkust, on meditsiin sisuliselt läbi kukkunud.
Toon ühe
üldise näite meditsiinist. Etteruttavalt tahan öelda, et kindlasti on
kiirabitöötajate seas väga empaatilisi ja toredaid ning elujaatavaid inimesi.
Müts maha nende ees, kes suudavad seda tööd teha valvest valvesse, sest olgem ausad,
mida aeg edasi, seda enam muutub see nö „koera tööks“. Aga kiirabitöötajate
seas on ka inimesi, kes koguvad piltlikult öeldes enda vööle tööalaseid võite
nagu trofeesid – mitu punast traumat ja südamelihase infarkti ning ajuinsulti
on edukalt haiglasse toodud. Näib, et mida rohkem on neid tööalaseid võite vööle
kogutud, seda kõvem tegija enda ja võib-olla ka teiste arvates ollakse. Mitte
muidugi alati, aga näiteks peale elustamist võidakse hoobelda suitsunurgas, et
kui kiiresti saadi intubatsioonitoru sisse (toru, mis läheb hingetorru ja aitab
teadvuseta inimesel hingamisteid lahti hoida) või kui laia valendiku ehk läbimõõduga
perifeerne veenikanüül pandi. Nõus, need on väga vajalikud kliinilised võidud
ja olgu Universum tänatud selliste osavate käte eest, aga vahel....vahel tahaks
ka pisut inimlikkust ja empaatiat näha.
Võtame veel
ühe näite meie „armsa“ Suurhaigla kujul ja jällegi etteruttavalt tahan öelda,
et järgnev ei käi kindlasti kõikide meditsiinitöötajate kohta. Suurhaigla on
selles mõttes üks huvitav koht, et teatud meditsiinivaldkonnad on neil
filigraanselt käpas. Need valdkonnad oleksid insuldi-, infarktihaige ja punase
trauma käsitlemine. Lihtsustatult öeldes on punase traumaga patsiendil
hulgivigastused ja EMO-sse jõudes vajab ta kohest sekkumist, kirurgilist ravi.
Aga millega Suurhaigla jänni jääb, mitte, et nad seda ise kunagi tunnistaks, on
kroonilised, võiks öelda isegi vinduvad haigused. Paljud kroonikud, mina ise
kaasa arvatud, on nii Suurhaiglas kui ka mujal arstide poolt kogenud mõistuse ja reaalsuse kahtluse alla seadmist. Minu esimene
neuroloog oli selline „tore“ mees, kes arvas klassikaliselt, et mu kaebused
ongi peas kinni ja, et ma peaksin oma elu kuidagi korda seadma. Olen siin
blogiseerias jaganud lähedalt üht isiklikku kogemust ühe anestesioloogiga,
mitte küll Suurhaiglast, aga siiski, kes kahtles minu mõistuses ja suutis mind
isegi nutma ajada. Igale inimesele peaks selline käitumine olema punane
häirekell, sest selline käitumine on täiesti vastuvõetamatu. Tean veel inimesi,
kes on pidanud taluma arstide poolt reaalsuse kahtluse alla seadmist. Ma ei
tea, aga millegipärast arvab suur osa meditsiinist siiani, et patsient on mingi
ullike, kes ei mõista täielikult oma olukorda. Ma saaks sellisest suhtumisest
veel aru, kui dementsus ja ebaadekvaatsus on MRT ära tõestatud ja isegi sellisel
juhul, kui patsient pole enam adekvaatne või kontaktne, tuleks teda ikkagi kohelda väärikalt.
Arstidepoolne patsiendi reaalsuse kahtluse alla seadmine ja teatav üleolev hoiak on loonud „soodsa pinnase“ meditsiinilisele posttraumaatilisele stressihäirele ehk siis meditsiinilisele PTSH. Kuna nii meil kui ka mujal on meditsiinis väga tugev ringkaitse, siis ega meditsiin eriti ei taha tunnistada meditsiinilise PTSH olemasolu. Põhimõtteliselt see tähendaks ju oma vigade tunnistamist. Kuna üle maailma ikkagi väga paljud kroonikud põevad seda, siis minu siiras arvamus on, et see ei saa olla mingi massipsühhoos, vaid see on midagi reaalselt käega katsutavat. Sellest tuleks rohkem rääkida ja sellele tähelepanu pöörata. Tõstan siinkohal käpakesed üles ja ütlen: „Armas, meditsiin, ilma sinuta me ei saaks kuidagi hakkama, pooled meist lihtsalt sureks ära. Tore on teada, et teadus areneb ja ehk me leiame kunagi koos ka ravi ravimatutele haigusetele. Aga... Meil on vaja tekitada elav diskussioon meditsiinilisest PTSH, sest see on täiesti olemas ja reaalselt mõõdetav nähtus ning inimesed kannatavad selle all. Elava diskussiooni eesmärk ei oleks kedagi üles puua või risti lüüa või kellelegi nõiajahti pidada, vaid eesmärk oleks arendada paremaid suhtlusoskusi, isegi kui empaatiavõime ei ole nii kõrgelt arenenud. Elementaarsed suhtlusoskused ei ole raketiteadus või ajukirurgia, need on usalduslike ja inimlike suhete aluseks mitte ainult meditsiinis, vaid ka igal pool mujal. Ilma igasuguse irooniata ütlen aitäh sulle, meditsiin, ole sama tubli edasi ja kui vähegi saad, ära unusta empaatiat!“
