Ausalt ja ilustamata...

Mitte kaua aega tagasi kuulsin või lugesin, enam täpselt ei mäleta, üht intrigeerivat mõtet: „Arstid kirjutavad retsepte, millest nad suurt midagi ei tea, panevad diagnoose, millest teavad veel vähem ja oma patsiente ei tunne nad ammugi.“ Kas pole mõnevõrra karmid sõnad? Minu arvates on, sest kroonikutena tahame seda tunnistada või mitte, on ka arstid vaid inimesed. Kuigi kui arsti poolt tehtud vead tulevad minu tervise arvelt, siis on kibestumus kiire tulema, aga ma ei pea viha, sest viha on selleks liiga vänge emotsioon. Hetkel tunnen arstide vastu pigem sellist elutervet respekti. Patsiendina ma ei ole haiglate ega arstide suur fänn, pigem avaldan oma poolehoidu ohutust kaugusest ning  külastan neid nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Kuid samas on selles eelpool toodud mõtteteras oma iva sees. Elukestvasse tõppe haigestudes on head suhted  oma raviarstide ja miks mitte ka oma perearstiga sama olulised kui on hea läbisaamine oma pereliikmetega. Heade suhete aluseks on usaldus ja turvatunne, mida mina oma elu jooksul olen üsna vähe tunda saanud. „Tänu“ koroonaviirusele jäi maikuus ära minu neuroloogi vastuvõtt. Pean end üsna õnnelikuks, sest minu vastuvõtuaeg lükati edasi kõigest kuu aega. Kuna väsinud aju tõttu läheb aeg kiirelt, eriti suvel, siis ei pidanud ma kuigi kaua ootama. Viis kuud tagasi arvas ju inimeseloom, et ta on endiselt looduse kroon ja toiduahela tipus, aga võta näpust, pisilased võtsid maailmavalitsemise üle ning nüüd on „looduse krooni“ elukorraldus sootuks teine. Kuigi igapäevaelu on laias laastus taastunud, on siiski mõned erinevused jäänud. Arsti juures kannad maski nagu vana viis kopikat, selles küsimuses hinnaalandusi ei tehta ja käsi tuleb ka muidugi hoolikalt desinfitseerida.

Niisiis kuu aega hiljem, juunikuus, läksin neuroloogi vastuvõtule. Haigla ees seistes põrnitsesin 10. korrust, oma sihtkohta, kuhu pidin jõudma. Palav oli, jahutav tuulehoog sasis mu lühikeseks lõigatud juukseid ja päike piilus pilve tagant. Ohkasin sügavalt, tundsin, kuidas pulsisagedus tõuseb, neetud covidi ärevus tõstis pead. Ütlesin endale, et rahu, see on normaalne, enamik inimesi tunneb end praegu nii. Ma pole kunagi olnud suurem asi Tolkieni fänn, kuid sel hetkel haigemaja ainiti silmitsedes, tundsin küll, et olen nagu kääbik, kes läheb kohe-kohe Mordori seiklema. Desinfitseerisin käed ja võtsin kotist maski ning panin selle ette. Sisetunne ei petnud mind, tavapäraseid teid pidi ei pääsenud haiglasse sisse. Selgituseks niipalju, et tavaliselt sisenen majja polikliiniku kõrval olevatest ustest, kus ei ole nii palju sagimist. Sel korral pidin haigemajja sisenemiseks kasutama haiglauksi. Esimene lift, mis mulle ette jäi, oli muidugi covidi lift, ehmusin ja taganesin sellest võimalikult ruttu. Tagantjärele ajab ennastki naerma, kuidas inimesed erinevates olukordades käituvad. Mitte covidi liftiga üles sõites oli tunda, et viiruse tõttu on tõenäoliselt tervest majast ventilatsioon välja lülitatud, higi voolas ja nägu „uppus“ maski sisse. Pidin sundima end rahulikuks, mis ka ei juhtuks, ei tohi maski eest võtta. Lõpuks jõudsin 10. korrusele. Võtsin ukselingist kinni, et siseneda osakonda, kuid oh häda ja viletsust, uks ei avanenudki. „Mida ma nüüd siis teen?“ mõtlesin mornilt, higinire mööda selga alla voolamas. „Kuramus, ma olen ju ikka õiges kohas?“ oli järgmine, pisut ehmatav mõte. „No, p***e.“ Võtsin telefoni ja helistasin registraatorile, kes siis omakorda kannatlikult seletas, kuidas uksed avanevad. Tuleb välja, et neil on nüüd samasugune süsteem nagu Suurhaiglas – tuleb vajutada nupule ja „seesam“ ehk uksed avanevadki. „Huh, kohal! Issand, kuidas ma tahaks nina sügada!“ mõtlesin endamisi ja korraga taipasin, et need vaesekesed, kes töötavad covid osakonnas, kandes umbes neli kuni viis tundi maski ja ülikonda, saamata vahepeal juua või pissile, suitsupausist rääkimata, on tõelised superinimesed! „Võtke istet ja oodake pisut,“ ütles registraator lahkelt. Ootasin veidi ja lõpuks sain loa siseneda kabinetti. Milline heameel oli näha neuroloogi istumas laua taga, mask ees ja silmad säramas! Oli tunne nagu kohtaks kauget sugulast, keda pole ammu näinud.     

Lisaks tavapärastele vaevustele jagasin arstiga ka uut muret, mis sai alguse eriolukorra ajal. Nimelt kaks „raksu“, umbes nädalase kestusega olen talunud alaselja valusid ja nüüd viimastel nädalatel on kolmas kord taluda valusid. Samuti on lisandunud ka valu paremas puusas, mis pole siiani möödunud. Liialdamata olen vaevelnud tõsistes ja piinarikastes valudes. See on selline valu, mida ei saa ka oma lähikondsete eest varjata. Uus „sõber“ on end siis sisse seadnud alaseljas ja paremas puusas ning et kindlasti igav ei oleks, siis kiirgab ta seda valu ka mõlemasse säärde. Kui seda valu nüüd püüda kuidagi iseloomustada, siis kõige õigem kirjeldus oleks vast järgmine – kuumaks aetud puur või akudrell puurib läbi parema puusa ja mitutuhat väikest teravat nõela või küünt kraabivad alaseljas vastu väikevaagnaluid. Kes on nüüd rohkem minu heietusi lugenud, võib-olla ehk mäletab, et kunagi mainisin oma opijärgset kõikehalvavat hirmu MRT masina ees. Esialgsetel andmetel toimub kohtumine oma suurima diagnostilise vaenlasega (arch nemesis) käesoleva aasta septembris ning eesmärgiks on uurida pead ja lülisamba alaosa. Ärgem unustagem, et „hall kardinal“ nimega covid-19 liigub endiselt meie seas ringi ja iga kell, kui tal tuju peaks tulema, võib ta hakata uuesti pead tõstma. Igas haiglas on diagnostikakeskus nagu riik riigis ja see töötab oma graafiku järgi, olgu eriolukord või mitte. Nii, et mis, siis muud, kui tuleb edasi kannatada ja oodata sügiseni, et teada saada, milline pahalane seda ilget, kriipivat, ropprõvedat valu põhjustab.

Tuleksin nüüd tagasi loo alguses mainitud mõtte juurde. Sa võid kogu hingest armastada oma meest, lapsi, lähikondseid ja keda kõike veel, aga haigestudes saab tähtsaimaks inimeseks sinu elus raviarst. Normaalsetes ja vahel ka ebanormaalsetes  patsiendi ja raviarsti vahelistes suhetes on jõud ilmselgelt ebavõrdsed patsiendi kahjuks. Sest patsiendi jaoks voolab ajaliiv kiiremini ja tõenäoliselt ei saa ta enam kunagi elada oma tavapärast elu. Mäletan, et enne diagnoosi saamist mõtlesin, et olengi peast soe ja kujutan endale asju ette. Usun, et paljud, kes on praegustel heitlikel aegadel sarnases olukorras diagnoosi ootel, tunnevad midagi samalaadset. Õnneks saatis Universum minu teekonnale mu praeguse neuroloogi, kes toona rahustas mind pidevalt, et ei, te ei ole simulant, ei ole peast napakas. Aga tean, et kõikidel kroonikutel pole kahjuks selliseid raviarste (neuroloog ja günekoloog) ja perearsti nagu mul. Olen ses mõttes tõepoolest õnnega koos ja tunnen teatavat alandlikku tänutunnet. 

Kui potentsiaalne kroonik või siis ka juba „elukutseline“ kroonik, kes on igapäevaselt kimpus tervisehädadega, läheb arsti juurde, siis esimesed kaks ootust on enamasti, et arsti saaks usaldada ja et ta patsiendi ära kuulaks, ei naeruvääristaks teda, võib-olla isegi mingi ime läbi leiaks aega ka korraks silma vaadata. Tihti juhtub nii, et vastuvõtu lõpus, kui ei ole nähtavaid, mõõdetavaid kliinilisi kaebusi, siis arst kipub kroonikut ärevikuks tembeldama. Aga vabandage väga, kui nüüd päris aus olla, isegi kui ärevus on probleemide põhjuseks, siis tuleks ka selle ärevusega tegeleda, sest see ei möödu ajaga ega iseenesest. Inimest ei tohiks jätta oma murdega üksi nö „põllu peale“. Kuid  traditsiooniline Lääne meditsiin ärevusest edasi ei näe või ei soovi näha, sest see ei teeni kasumit ja sellega tegelemine on aeganõudev. Kergemate ja raskemate vaimse tervise murede lahendamisel seisab meditsiinisüsteem silmitsi, kolme põhiprobleemiga – ei ole raha, aega ja ressurssi, et nende küsimustega tegeleda. Väga sageli „pinna all podisev“, peenete diagnostiliste vahendite abil leidmata jäänud haigus põhjustab samuti ärevust, sest haigus ise on näiteks mänginud vingerpussi autonoomsele närvisüsteemile. „Sümptomid justkui on, aga põhjust ei teata...“ on üks klassikalisemaid mõtteid, mis peas ringi liigub. Jah, meditsiinis on raske töötada, aga patsient olla, on veel keerulisem, sest kaalul on sinu füüsiline tervis ja mõistus.

Kuigi eri- ja hädaolukord on lõppenud, on ometi mingit laadi valvsus jäänud, seda tõestas ka minu viimane arstil käik ja praegu ei oleks väga mõistlik seda valvsust kaotada. Muidugi ei pea ka meetmetega hulluks minema, kõike tuleks rakendada mõõdukalt, säilitades kainet meelt. Kordame siis üle, mis need meetmed on - distantsi hoidmine, hügieen, maski kandmine ja kõik muu. Muide, tean inimest, kes siiani elab eriolukorra tingimustes. Töötab kodukontoris, naine on kodune, lapsed lasteaias ei käi ning isegi vanavanemad ei pääse lapselaste sünnipäevale. Olles kursis olukorra tagamaadega, siis ma isegi ei taha seda kuidagi süvitsi analüüsida või rohkem kommenteerida, lihtsalt väga kurvaks teeb... Ütlen vaid niipalju, et üks inimene käitub nelja inimese suhtes väga ebaausalt.

Ebaaususe teemadel jätkates... Elukestvat haigust põdedes tekib lisaks tavapärasele depressioonile ka madal enesehinnang, mis võis juba muidugi ammu enne haigeks jäämist olemas olla, nagu näiteks minu puhul. Haigestumise järgselt võib enesehinnang  paljudel juhtudel muutuda praktiliselt olematuks ja põhiliselt on see tingitud subjektiivsest tundest, et kiputakse maha jääma oma tervetest semudest, töökaalastest ja pereliikmetest, kuni mõneti saatusliku hetkeni, mil end alateadlikult maha kantakse.  

Mulle on alati meeldinud süüa, ma ei tee sellest mingit saladust ja vähene liikumine ning kirg hea toidu vastu on põhjustanud minu „õitsva“ ülekaalu. Enamikele on see ilmselt teada, et söök võib olla samasugune sõltuvust tekitav mõnuaine nagu alkohol, suits ja narkots. Kõik mõistavad, et alkohol, suits ja narkots on halvad, kuid toit jääb sellisesse „halli alasse“. Toit ei saa ju ometi halb olla või kas siiski? Olgu, kui ma otsustan süüa šokolaadi, siis see on minu teadlik valik, aga kui soovin panna makaronile ketšupit (mitte, et ma ketšupit väga sööks) ja tootja poolt on sinna suhkrut lisatud, siis on see meelevaldne, ütleks isegi, et suisa kuritegelik tegevus. See on võrreldav sigaretitööstusega. Kui sigaretitööstus põhjustab otseselt kopsuvähki, siis toiduainetetööstus põhjustab suhkru lisamisega diabeeti ja ülekaalust tingitud muid elustiilihaigusi. Kui näiteks vaadata USA toiduainetetööstuse ajalugu, siis sel hetkel, mil otsustati, et rasv on halb ja see võeti toiduainetest välja, maitses söök, nagu papp. Lihtsustatult öeldes tekkis küsimus, kuidas teha toit taas atraktiivseks. Probleem lahendati sellega, et hakati kõikidesse toitudesse lisama suhkrut, mida evolutsiooniliselt inimkeha tegelikult ei vaja, või siis õige väikeses koguses. Häda on aga selles, et suhkur tekitab ajus samasugust mõnutunnet nagu heroiin. Tegelikult päris õudne mõelda. Me ei luba oma lastel suitsu teha ega alkoholi juua ja ometi laseme neil näiteks sünnipäevadel juua kriminaalsetes kogustes  ülesuhkrustatud erinevaid limonaade.  

Aga tagasi teema juurde. Ma olen peaaegu terve elu olnud stressisöödik, eriti hulluks läks asi siis, kui töötasin kiirabis, kus kell kolm öösel polnud mingi probleem süüa rasvaseid poolfabrikaat kotlette. Kui öö oli kiirabis raske olnud, eriti siis, kui brigaadi sõitsin, siis koju minnes sõin palju nn „lohutustoitu“ ning keerasin seejärel magama. Siiani olen söönud igavusest, et täita emotsionaalset tühjust. Dieedid pole mulle kunagi sobinud, sest ma pole kuigi järjekindel inimene ja hiljuti loetud teaduskirjandus väidab samuti, et dieedid pole pikemas perspektiivis jätkusuutlikud, sest organism hakkab ikka lõpuks teatud ainetest puudust tundma, isegi süsivesikutest. Kuid nüüd peale eri- ja hädaolukorra lõppu otsustasin kardinaalselt oma toitumist muuta, näis kas sellest muidugi ka kasu on. Näiteks nn „normaalse“ inimese ainevahetus on selline, kus sissetulnud energiaallikale ehk toidule jagab organism spordikommentaatori entusiasmiga korraldusi: „Nii...astume edasi...vasakule...paremale...üles ja alla...nii-nii...liigume, liigume...kiiremini...kiiremini, ei mingit jokutamist!“ Aga minu ainevahetus ja usun, et ka  paljude elukutseliste kroonikute ainevahetus on sarnane, on järgmine – kehasse sissetulnud toidule annab organism edasi rahuliku, võib-olla isegi flegmaatilise häälega tervituse: „Tervist sõbrad, astuge edasi, seadke end sisse, me jääme siia mõneks ajaks.“ Kas pole frustreerivalt „tore“? Kuigi mul sellesse väga palju usku pole, jälgin huviga, kas minu keha aktsepteerib äsjast toitumisega seotud elustiilimuutust, sest ma pole veel valmis alla andma. Enamik ajast sööme nii, nagu läheksime tehasesse tööle, aga tegelikkuses liigume maru vähe ehk siis me ei kuluta saadud energiat ära ja see ladestub rasvana. Toit peaks olema kütus, mitte mõnuaine.   

Eriolukorra ajal sõitsin toas eelmise aasta sügisel saadud tubase spordirattaga, umbes sellisega, mida võib trehvata spordisaalides. Pärisrattaga ma ei oska sõita, pole kunagi osanud, kukun kohe külili. Pärisratta seljas näib nagu tasakaal ütleks töölepingu üles. Olin justkui hamster puuris, kes püüab end vormis hoida jooksurattal sibades. Kuna ma ise autoga ei sõida (autokool jäi pooleli), siis aeg-ajalt vaevab mind topograafiline kretinism. 1,5 kuu jooksul sõitsin kokku üle 600 kilomeetri, seega arvan, et käisin ära vist Narvas või Tartus, aga võib-olla hoopis veel kaugemal. Arvestades ringihiiliva viiruse iseloomu, oli rattasõidu eemärk parandada kopsumahtu ning füüsilist vormi. Edeva ja ülekaalulise inimesena lootsin kaotada ka mõned kilod. Kuid oh õudust, asjade käik võttis sootuks trööstituma suuna. Eriolukorra lõppedes tekkis mul morbiidne huvi minna kaalu peale. Etteruttavalt märgin ära, et see oli olematu enesehinnangu mõttes kolossaalne viga! Olen aastaid püsinud stabiilses ülekaalus, kuid nüüd oh häda, oh häda, kaalunumber oli tõusnud 5 kilo võrra. Viimasel viiel aastal ma ei ole olnud suurem asi töinaja, mis siis, et nutt maandab pingeid ja aitab vabaneda emotsionaalsest koormast, kuigi nutmine ise ei lahenda probleeme. Kuna olin 1,5 kuud teinud endaga ränkrasket tööd, lootuses saada paremaks, siis 5 kilone kaalutõus morjendas mind vihapisarateni. Võiks ju mõelda, et kaalunumber on midagi tühist ja edevat, aga ma arvan, et see pole päris nii. Inimesed, kes ütlevad, et oh kaal on vaid number, siis need on enamasti kas ise saledad või siis morbiidset ülekaalu ülistavad indiviidid. Inimese kehakaal võib rääkida üsna palju tema tervislikust seisundist ja eluviisidest. Ülekaal ja tervisehädad ei loo kunagi soodast pinnast eluterveks enesehinnanguks.

Väga paljud, kes põevad endometrioosi, on ülekaalulised ja seda erinevatel põhjustel. Ülekaalulisuse põhjuseks võivad olla hormoonid, liikumise vähesus, elustiil, kaasuvad haigused, valu. Seda ütleb kirjandus, aga kroonikute igapäevaelu selle haigusega on hoopis midagi muud. RHK-10 on endometrioos ära märgitud kuse- ja suguelundite haiguste loetelus ja haiguse täpne kood N80. Tavalisele inimesele ei ütle see number mitte kui midagi, haiguse koodi teadmine on oluline meditsiinipersonalile. Võrdlusena siia kõrvale tooksin kasvajate loetelu, mida märgitakse suure C tähega, ladina keeles cancer. Endometrioosi kahtluse korral määratakse ühe diagnostilise meetodina verest kasvajamarker CA-125. Hmm... vereanalüüsist määratakse küll kasvajamarker, kuid haigust ennast, mis käitub nagu vähk, levides organismis kõikjale, põhjustades erinevaid kahjustusi, ei loeta loeta kasvajate hulka. Kõik saavad aru, mida kujutab endast kasvaja, kuid niipea kui mainida sõna endometrioos, siis vaadatakse sind kui mingit imelooma. „Ah, mingi naistevärk on, küllap on need kaebused rohkem kahe kõrva vahel kinni või ei suuda ta menstruatsioonivaluga toime tulla. Teeb niisama draamat ja otsib tähelepanu.“ Selliste stigmadega tuleb endometrioosipõdejatel rinda pista. Ma olen seda ükskord öelnud ja kordan veel, MENSTRUATSIOONIVALU EI OLE TEPS MITTE ENDOMETRIOOSIVALU. Need on kaks täiesti ise asja. Oma kogemustele tuginedes võin öelda, et lihtsustatud sisuline vahe on see, et päevade valu on üks kord kuus, enam vähem kindlatel aegadel, aga endometrioosivalu võib naist rünnata täiesti suvalistel aegadel. Ühele endometrioosi põdevale naisele ütles psühhiaater kord, et naise endometrioos on tekkinud trauma tagajärjel. Iseenesest on see muidugi huvitav teooria, aga teadaolevalt üle maailma põeb endometrioosi iga kümnes viljakas eas naine. Minul tekib küsimus, et kui lähtuda teooriast, et  endometrioos tekib trauma tagajärjel, siis kas üle maailma kogeb iga kümnes viljakas eas endometrioosi põdev naine traumat? Vastus: ma arvan, et mitte. Ma arvan, et  endometrioos pole „peas kinni“ haigus, vaid see on siiski orgaanilise iseloomuga tõbi, mis on MRT mõõdetav, laparoskoopilise lõikuse ja analüüsidega diagnoositav, kuid ravi sellele endiselt kahjuks pole. Aga ma oleksin nõus sellega, et keeruka ülesehitusega endometrioosi haiguskogemus on oma olemuselt traumaatiline läbielamine, sest see on haigus, mis invaliidistab väga paljusid õisvas eas naisi, mitte ainult sandistades nende paljunemisorganeid, vaid keerates tuksi ka võimalikud pere loomise plaanid.   

Olen loobunud pea, et kõigest – suitsust, alkoholist, šokolaadist ja seksist. Seksiga on muidugi selline isevärki lugu, et eriolukorra ajal sain üle oma kompleksidest ja tellisin endale apteegist kvaliteetse „väikese abilise“. Kuigi kroonikuna on suhete loomine keeruline, keerulisem kui tavalisele inimesele, ei tähenda see, et poleks teatud füüsilisi vajadusi ja siinkohal tulebki appi väike abiline. Parim raha, mida eales kulutanud olen. Väike abiline ei vea sind kunagi alt, tegutseb alati sinu tempos, hoolitsedes sinu vajaduste eest. Väikese abilisega ei pea kunagi teesklema. Kogemus, mida väike abiline pakub on ehe ja vahetu ning intensiivne. Väike abiline ei tekita asjatuid draamasid, ei armukadetse, ei tee haiget, ega alanda ja ei kostita sind võikate naljadega sinu kulul. Väikest abilist ei huvita, milline on su kaalunumber ja kui rasvased on su juuksed ning kas su jalakarvad on aetud või ei. Väikese abilise ainus eesmärk on sulle heameelt valmistada. Streikima hakkab ta ainult siis, kui patareid tühjaks saavad. Niisiis, kui füüsilised vajadused on kaetud, on vaja mõelda, kes täidaks emotsionaalsed vajadused. Selleks on minul väljaspool perekonda gei abikaasa.  

Eri- ja hädaolukorra lõppedes nägin kurja vaeva, kuidas oma koroonaärevusest, õigemini selleks ajaks juba koroonaebamugavusest üle saada. Kui tundsin end juba piisavalt hästi, otsustasin kokku saada oma kalli gei abikaasaga, kellest ma tegelikult pean väga lugu, isegi kui me juhtume vaidlema ja ta mind tõsiselt närvi ajab. Teate, mis oli esimene asi, mida ta mulle ütles? Ta ütles, et oi, sa oled paksuks läinud! Tundsin end samaaegselt lõbustatult ja veidi solvunult. „No on tõbras,“ mõtlesin endamisi. Kuid ta kohe korrigeeris end ja ütles, et ka tema on kaalus juurde võtnud. Jah, ma armastan oma gei abikaasat viimase hingetõmbeni, olgugi, et mõnikord ajab ta mind hulluks. 

Ta ei ole täiuslik ja mina ammugi mitte, aga ta on nii minu inimene ja tean, et väljaspool perekonda on ta mu kõrval toeks kas siis, kui tiksub tumedaim tund või taevas särab päike. Siinkohal lõpetan oma mõttelõnga ketramise ja soovin kõigile parimat!