Holy s**tballs aasta ongi jälle läbi!
Unetus on
enamike krooniliste haiguste puhul suhteliselt tavaline, samas väga kurnav nähtus ja kuna ma ei saa juba pikemat aega öösiti
magada, siis olen enne magamaminekut vaadanud sotsiaalmeediast liiga palju
Isaac Butterfieldi. Sellepärast on ka aasta viimase postituse pealkiri vähe
teistmoodi ja kuna on pühade aeg, siis seetõttu olen ka pealkirja veidi tsenseerinud. Kes ei tea, siis Isaac
Butterfield on Austraalia koomik, kelle huumor pole mõeldud võib-olla igaühele
ja kes kompab hea maitse piire. Ta teeb nalja kõige üle, ultra-veganite,
jalgratturite, feministide ja paljude muud teemade üle. Miski pole sellele
vennale püha, isegi holokaust mitte. Mulle ta meeldib, sest tegelikult on see tüüp
keskmisest intelligentsem eluvorm ja ta alati ärgitab oma peaga mõtlema
maailmaasjade üle.
Uskumatu,
aga jälle on üks aasta möödas. Mida vanemaks, saame, seda kiiremini aeg möödub.
Tegelikult mitte. Teadlased on tõestanud, et ajataju on seotud aju
vananemisega. Just nimelt vananemisega, keegi ei jää ju meist nooreks või
ilmasambaks. Seega vananemisest pole pääsu. Hallid juuksed, tõusev kehakaal,
halb silmanägemine ja hävinevad ajurakud saavad „vatti“ näiteks haiguste,
suitsetamise, narkootikumide ning alkoholi poolt. Lisagem veel ületöötamine,
läbipõlemine ja praekana – on tõesti imekspandav, et keegi meist veel suudab
kahel jalal seista ja... mõelda.
Nagu
alati, olen jälle teemast kõrvale kaldunud. Ühesõnaga, järjekordne aasta on
läbi. Maakera on taaskord teinud ühe täistiiru ümber päikese ja mingil
kummalisel põhjusel on inimesed otsustanud seda tähistada paugu ja tralliga.
Veidral kombel muutuvad inimesed aasta lõpul filosoofiliseks ja enamik vaatab
möödunud aastale tagasi ning tehakse kokkuvõtteid, justkui see midagi muudaks.
Kui muudabki, siis mitte väga palju.
Minu
2019. aasta on olnud suurepärane, hoolimata tervisejamadest ja murtud südamest.
Jah, sain haiget... Aga ei ole halba ilma heata. 2019. aastal lõpetasin
viipekeele teise kursuse. Viipekeel oli väga äge kogemus! Soovitan soojalt, kui
teil selleks võimalus on! See andis võimaluse paremini mõista inimesi, kes
kasutavad rääkimisel käsi ja kes saavad väga hästi hakkama, vahel paremini kui mõned
kõnelejad. 2019. aastal alustasin ka
blogi kirjutamist, mis ei ole küll ravinud minu füüsilist tervist, aga kirjutamine
on maru hästi mõjunud vaimsele tervisele. Mõistan end ümbritsevat oluliselt
paremini ja püüan olla vähem isekas. Võin omast kogemusest kindlalt väita, et
oma mõtete ja tunnete endasse jätmine ei
tee kunagi kellelegi head. Olen aru saanud, et tunnete allasurumine ei ole
tugevus, vaid nõrkus. Emotsioonide mittenäitamine võib olla käivitavaks
teguriks haigestumisel. Kindlasti ma ei ütle nüüd, et kõik peaksid hakkama oma tunnetekoormat teiste peal välja elama. Tunnete
väljendamiseks peaks ikka inimesel olema adekvaatne
eneseregulatsioonimehhanism. Aga algoritm haigestumiseks on imelihtne – vaja on
haiget geeni või geene, aastatepikkust hunnikutes negatiivset stressi ja voilá,
enne kui aru saate, oletegi autoimmuunhaiguse uhke omanik. Haiguse tõestuseks
on teil mitmed-mitmed epikriisid ja ka väljavõtted nii paberkandjal kui ka
digitaalses variandis. Tean-tean, et aasta lõpul kipun alati olema
sarkastiline, kuid selles on oma osa ka jõuludel. Olgu, tegelikult mitte, sest
sarkasmi olen vaikselt viljelenud juba viimased 25 aastat, ma ei ole seda
lihtsalt alati välja öelnud. Alates ajast, mida mäletan, kuni 28. eluaastani
olid jõulud, tänu isale, tõeline lahingutanner. Jõulud polnud kunagi „igavad“,
sest enamik ajast ei teadnud kunagi, millal ta kavatses välja ilmuda ja ära
pöörata. Lapsepõlvest rääkides, ei saa muidugi välja ilmumisest juttu olla,
sest siis oli ta pidevalt silmapiiril. Isegi aastaid hiljem, kui olin
juba täiskasvanud, ja ta istus vaguralt meie jõululaua taga, oli õhk pingetest
paks ja ma ei suutnud end kunagi lõdvaks lasta. Pärast isa surma, valdas mind
jõulude ajal lahinguroidumus, enam polnud kellegagi kakelda ja see jättis
minusse vastakaid tundeid tekitava paradoksaalse tühimiku. Hiljem harjusin
vaiksete ja draama- ning pisaratevaba (nagu lastešampoonireklaam!) jõuludega.
Kuigi olen ammu sellest jamast üle saanud, tunnen aeg-ajalt siiski vajadust
jõulusid heatahtlikult tänitada: „Jingle balls, fat-man falls...“ Justkui leebe
mõnitamine annaks mulle mingisuguse alateadliku kontrolli olukorra üle, mida
enam ammu pole... Ausalt öeldes on mul tänaseks päevaks jõuludest jumala suva.
Mõistan muidugi lastega peresid, laste pärast on oluline jõulusid pidada ja
mitte ainult kingituste pärast. Siinkohal peaks vanematel lasuma vastutusrikas
roll õpetada oma lastele pereväärtusi, inimlikkust, arendada empaatiat ja anda
mõista, et pole midagi olulisemat kui koosoldud aeg. Aega tagasi ei saa!
Ma ei ole
kaua kirjutanud sellepärast, et mul oli, ning on siiani, au ja privileeg teha
kodus arvuti taga veidi tööd. Kogu minu "aur" on töötamise peale läinud. Tõlkisin pisut dokumentaalfilme Eesti Televisioonile
ja praegune tööde nimekiri ulatub 2020. aasta märtsikuusse. Seega jaanuaris ja
veebruaris tulevad kiired ajad. Mõistan, et tegemist on ajutise ja mitte kõige
kergema tööga, aga esimest korda elus, oma 40-eluaasta künnisel, tunnistan, et
mulle meeldib mu töö. Tõesti meeldib! Arvasin, et ei saa seda kunagi öelda...
Kunagi ma
kirjutasin, et ei igatse taga oma endist elu ja ma jään oma sõnade juurde. Sest
ma tegin tööd, mis muutis mind seestpoolt rabedaks, põletas kiiresti läbi ja
isiklik elu oli paras tohuvabohu. Eraeluprobleemides oli mul muidugi oma osa, aga ma polnud
ainuke süüdlane. Mõne erandiga, olid enamik inimesi sellised, kes tahtsid kogu
aeg midagi saada, kas siis füüsiliselt või emotsionaalselt, see oli väga laastav,
sest enamasti see seltskond ei vastanud samaga. Kui mina olin hädas, siis
fiigutki... Aga millest ma tõesti puudust tunnen, peale kohvi muidugi, on füüsilisest
ja mõningatel juhtudel ka vaimsete ressursside olemasolust. Sest see, milline
on minu jõudlus praegu, on täiesti naeruväärne. Aasta-aastalt „lusikate“ arv
aina väheneb ja see pole isegi enam naljakas.
Loodan,
et saite pühade ajal olla koos pere- ja sõpradega, et olite hoitud ja
armastatud. Saite pisarateni naerda ja ehk, armsad kroonikud, saite viivuks ka
tunda end haigustevabalt. Minul vedas,
sain olla koos oma perega, nad pole kaugeltki täiuslikud, aga nad on minu inimesed ja ma armastan neid. Kuid
pidage meeles, kõigil seda võimalust pole, pole võimalust oma lähedastega koos
olla...
Kokkuvõttes
on minu 2019. aasta olnud hea ja õpetlik ning ma tahaksin tänutäheks siia lõppu
lisada mõne pühadesalmi, aga ma ei tea ühtegi. Seega lõpetaksin ühe tuntud
biitlite looga, millel on minu jaoks väga sügava tähendusega sõnad. „In My
Life“ on lugu, mis räägib uutest ja vanadest mälestustest. See laul jutustab
armastusest, kaotusest, leinast ning leppimisest. Need sõnad on minu arvates
nii universaalsed, et sobivad kirjeldama iga krooniku elu enne ja pärast haigestumist.
Uute kirjutamiste ja kohtumisteni!
Minu eluajal – In My Life
On kohti, mida mäletan terve elu.
Kuigi mõned on muutunud,
mõned igaveseks, halvemuse poole,
mõned on läinud ja mõned jäänud.
Neis kohtades on hetked
armsamate ja sõpradega,
mida siiani meenutan.
Mõned on surnud, mõned elavad.
Mu eluajal olen neid kõiki armastanud.
Kuid kõik sõbrad ja armsamad
kahvatuvad sinu kõrval,
need mälestused kaotavad tähenduse,
kui mõtlen uuele armastusele.
Tean, et mõtlen alati heldimusega
inimestele ja asjadele, mis möödunud.
Tean, et tihti peatun ja mõtlen neile,
mu eluajal armastan teid üha rohkem.
Tean, et mõtlen alati heldimusega
inimestele ja asjadele, mis möödunud.
Tean, et tihti peatun ja mõtlen neile,
mu eluajal armastan teid üha rohkem.
Mu eluajal armastan teid üha rohkem.
***
HEAD VANA-AASTA LÕPPU JA VEEL PAREMAT UUT!!!
