„Peale südamevalu saabub tarkus...“ – autor teadmata

Tõeliselt halvad asjad juhtuvad ju ainult teistega. See oleks justkui siililegi selge. Kuid paraku kipub elus olema nii, et tõeliselt suur ja kohutav sündmus  ei diskrimineeri, ei küsi kohta, aega ega luba kellegi ellu sisenemiseks. Ta lihtsalt tuleb. Vahel tuleb isegi täiesti ettehoiatamata. Mürts!.... Ja kohal ta ongi – suur, kole, haisev ning mõnitav irve näol: „Minu ainuke eesmärk on sulle dikteerida sinu edasist elu ja piinata sind igal võimalikul moel! Muhahaa!“

Südamevalu on osa elust, nagu surmgi, millest siiani meie ühiskonnas väga palju ei taheta rääkida. See oleks justkui ebamugav tabuteema, mis võib isegi pisut õõva tekitada, sest kardetakse valu ja teadmatust tundmatu ees. Ometi ei jää ju keegi meist siia maailma ilmasambaks. Südamevalu võib tabada väga ootamatult, ükskõik, mis põhjusel. Olgu selleks siis näiteks armastus, mis võib-olla polnudki armastus, vaid hoopis midagi muud, midagi sootuks süngemat... Armastusega on üks huvitav lugu, no tegelikult on see nüanss rohkem seotud inimaajuga, kus ja kuidas me töötleme mälestusi. Näiteks kohtuvad kaks inimest, nad armuvad, neil on tunne, et nad on leidnud oma n-ö „hingesugulase“. Nende nn „mesinädalate faas“ võib kesta näiteks kuu aega, võib-olla pool aastat, aga võib-olla hoopis terve aasta. „Mesinädalate etapp“ on väga ilus aeg, sest sel ajal tundub, et kõik on võimalik. „Kõll-kõll-kõll! Ma olen saanud peavõidu. Kui hästi ta mind mõistab, ma olen alati tema tähelepanu keskpunktis, bla-bla-bla....“ mõtleb üks partneritest õhinal. Kuid oh häda! „Mesinädalate faas“ ei kesta kahjuks igavesti, see lõppeb üsna ruttu. Nagu me kõik teame, head asjad saavad alati ruttu otsa. Head ajad on justkui käes olev peen ajaliiv, mis sõrmede vahelt kiiresti kaob. Peale „mesinädalate etappi“ saabub hall argipäev ja alles siis saadakse aimu teise inimese tegelikust „minast“. Karm reaalsus on, et väga paljudel juhtudel ei vasta inimeste ootused teineteise suhtes tegelikkusele. Kui halli argipäeva saabudes hakkab suhetes olles üks inimene teist halvasti kohtlema, kas siis teda pettes, sõnadega halvustades või ka füüsiliselt vägivallatsedes, siis paradoksaalselt võib tekkida olukord, kus kannatada saanud pool hakkab nartsissisti käitumist õigustama. Muide, selline suhetedünaamika võib kesta 10, 20, 40 aastat, halvimal juhul ka terve elu. Kannatanu suudab alatasa ainult meenutada, kui hea ja tore oli n-ö „mesinädalate etapp“, kus ei olnud ühtegi pilve paradiisis ja kõik oli täiuslik. Kui lõpuks õnnestubki mingi ime läbi eneseimetlejast tõprast lahti saada, siis võib kummalisel kombel kannatanut ootamatult tabada laiaulatuslik südamevalu ja kõikehõlmav lein. Üks tuntud Ameerika psühholoogiaprofessor dr. Durvasula on öelnud, et surnute leinamisest on kordades hullem elavate leinamine. Sel lihtsal põhjusel, et nartsissistid lähevad kiirelt oma eluga edasi, aga mahajäänud poolele jääb hinge tükiks ajaks segadus ja kaos ning puuduvad oskused sellega toimetulekuks. Ma siiski usun siiralt, et niikaua, kui on hing sees, on võimalus kasvada ja õppida ning saada selle läbi teadlikumaks ja tugevamaks. Nartsissism ehk eneseimetlus on pead tõstev trend, mis on võtmas pandeemilisi mõõtmeid. Inimesed peaksid end selle teemaga rohkem kurssi viima, et säästa ennast mõttetult laastavast draamast ja elada täisväärtuslikumat elu. See on muidugi kõigest minu arvamus...

Südamevalu teiseks põhjuseks võib olla surm. Surma juures on huvitav see, et kui inimene on sellest elust lahkunud ja see teadmine päriselt kohale jõuab, siis mõistadki, et surm on midagi nii lõplikku, et elulisi vigade parandusi enam teha ei saa. Sa ei saa enam kunagi nendega kohvi juua, nõu küsida, mõnda ägedat nalja jagada. Enamikele on arusaadav, et surm on pea alati ootamatu, isegi siis kui inimene on olnud pikalt haige ja palju piinelnud, isegi siis tabab surm ootamatult. Ma olen seda vist varemgi öelnud (pagana brain-fog!), et surmaga kaasnev kurbus ja lein on pigem sellised egoistlikku laadi nähtused. Näiteks halvasti öeldud sõnad, edasi lükatud külas käik, konfliktsed tunded võivad tekitada süümepiinu lahkunu pärast.

Süda võib murduda ka haiguse pärast. Üks tuntud psühhiaater analüüsis kroonikute emotsionaalset seisundit järgmiselt – krooniliselt haiged inimesed võivad oma tervise pärast tunda viha, pettumust, leina ja frustratsiooni ning paraku elatakse neid emotsioone välja oma lähedaste peal. Suurel osal kroonikutest on pidev vajadus proovile panna oma lähikondlasi, et näha kui palju nad taluvad ja kas nad ühel hetkel otsustavad lihtsalt minema jalutada, kui olukord on näiteks väljakannatamatuks muutunud. Üürikeseks hetkeks võivad ju kroonikud tunda ka kergendust, kui on näha, et pärast pidevaid proovilepanekuid on lähedased otsustanud jääda nende kõrvale. Kuid see on kahjuks omamoodi tsükkel ja mõne aja pärast kordub sama situatsioon uuesti. Selles tsüklis olevatel lähedastel või hooldajatel, kes on emotsionaalselt seotud, võib omakorda tekkida meeletu soov kergenduse järele, sest tihti valdab neid emotsionaalne lämbumisetunne. Nad töötavad ja/või toimetavad inimvõimete piiril ning enamasti on nad oma krooniku külge „aheldatud“ 24/7 ning leevendust ei paista kusagilt. Seega võivad mingi aja jooksul ebaterved mõtted ligi hiilida.... Ükski normaalne inimene ei soovi tegelikult teise inimese surma. Aga näiteks lähedane inimene, kes on hooldaja rollis, ja kes on andnud endast maksimumi ning  rohkemgi veel, võib paratamatult hakata ühel hetkel soovima, et ta sellest olukorrast vabaneks ühel või teisel moel... Siinkohal tulevad mängu näiteks kurikuulsad hooldekodud. Nendest konfliktsetest tunnetest ei räägita palju, aga need on nii paratamatud, kurvad ja inimlikud.

Haigeks jäädes pole algajal kroonikul midagi lihtsamat, kui lasta negatiivsetel mõtetel võimust võtta ja jääda ohvri rolli. Hoidku Universum selle eest, ma ei ütle seda üleolevalt, pigem ütlen seda suurima empaatiaga, aga ma tõepoolest arvan, et ükskõik, milline on inimese tervislik seisund, alati on võimalik oma mõtlemist muuta. 

Need on vaid mõned näited südamevalust. Kui inimene kaotab näiteks töö või kodu või veel midagi, mis oli talle eluliselt tähtis ja kallis, siis need sündmused võivad samuti olla muserdavad, südantlõhestavad ja elumuutva tähendusega. 

Kirjutamine on minu jaoks olnud äärmiselt terapeutiline kogemus. Mõnes mõttes on kirjutamine nagu emotsionaalne paranemisprotsess. Kui üks „verstapost“ on läbitud, on vaja vaid edasi minna ja mitte toppama jääda. Kui oled ümber hinnanud oma väärtushinnangud, siis mõistad, et järgmist „verstaposti“ läbides pole vaja tammepärgi ega kuldmedaleid. Vaja on hoopis vabaneda taagast, mida oled siiani endaga kaasas kandnud. Erasektoris on psühhoterapeudid kallid ja järjekorrad heade spetsialistide juurde on pikad. Seega ma soovitan soojalt hakata omi mõtteid kirja panema. Kas siis blogides või lihtsalt päevikuvormis, see polegi tähtis. Pole isegi oluline, mis oli eesti keele hinne koolis, kui kirjutad südamest, siis on see juba pool võitu. Kuid mul on veel mõned olulised põhjused, miks ma hakkasin kriblama ja oma kogemusi jagama. Selleks olid õpetlikud kogemused Suurhaiglas ja mõistmine, milline on elu siis, kui meedikust saab patsient.

Ma töötasin Suurhaiglas peaaegu 14 aastat ja seda täiesti vabatahtlikult. Keegi ei sundinud mind selleks. Keegi ei pannud mulle relva meelekohale ja öelnud, et tööta, raibe, katsu sa ainult lahkuda! Või siiski...kas oli keegi või miski, mis hoidis mind nähtamatute ahelatega kinni? Sest tol ajal ma ei osanud laiemalt mõelda. Ei osanud mõelda, et kusagil väljaspool haiglakombinaati on veel palju vahvaid ja toredaid võimalusi enda võimete realiseerimiseks... Minu panus Suurhaiglasse polnud teab, mis suur, aga suurem osa minu tööalastest „võitudest“ jäid endoskoopias töötatud aega, sest seal sai katsetada erinevaid ravivõtteid. Kui on tõesti soov süvitsi praktiseerida meditsiini, siis haiglas töötamine on igal juhul selleks parem variant, kui kiirabi. Kiirabi on ka väga põnev meditsiiniharu, aga see pigem selline mitmekülgne tänavameditsiin, mis võib olla heaks hüppelauaks nooremale generatsioonile.

Kujutage nüüd korraks ette olukorda, kus teie tööandja on otsustanud teile tagaselja kärna keerata. Minu kogemuse põhjal üks tavalisemaid klassikalisi võtteid, kuidas tööandja saab töötajaga manipuleerida, on raha ja töötunnid. Proovige nüüd mõelda, et te töötate mõnes mainekas firmas, millel on laitmatu reputatsioon ja mille põhiliseks deviisiks on, et inimene ehk siis klient on firma tegevustes kesksel kohal. Üks firma motodest on ka veel, et väärtustatakse töötajat. Ühest küljest vägagi inimlik, samas jõhker nähtus on, et iga tööandja soovib võimalikult väheste kuludega võimalikult palju kasumit teenida, hoolimata aatelistest hüüdlausetest. Kuna te olete siiani olnud selline vaikne töötaja, kes pole väga iseloomu näidanud, siis tööandja leiabki, et olete just sobiv kandidaat, keda võiks rahaliselt ja töötundidega veidi peedistada. Nakuiniigi te ju kellelegi kaebama ei lähe. Ja te lasetegi pahaaimamatult asjadel minna omasoodu. Alguses te võib-olla ei pane isegi tähele, et töötunnid ja palganumber ei klapi... Kuid iga pettus tuleb ükskord ilmsiks. Pettuse välja tulles, ütleb tööandja teile stoiliselt: „Sorri, et nii läks. Sa oled küll hea töötaja, aga meil oli vaja pisut kokku hoida. Ära siis pikka viha pea, sõbrake!“ Mis tunne oleks? Ilmselt mitte kõige toredam. Usun, et tunneksite, et teid on alt veetud ja petetud. Tööandja on kuritarvitanud teie usaldust... Ma muidugi ei ütle, et kõik tööandjad on sellised, see on lihtsalt üks abstraktne näide.

Mind ajendas blogi alustama ka põhjatu nördimus ja tunne, et mind reedeti. Ma mõistan, et mind riivanud surmalähedane kogemus Suurhaiglas ei tähenda globaalselt mitte kui midagi. Maailmas leiab aset palju hullemaid asju. Aga teate, mis? Kui selline läbielamine tabab sind ennast väga lähedalt ja sa pääsed n-ö „napikast“, siis saab sellest sügavalt isiklik ja maailmamuutev kogemus. Nüüd küsige minu käest, kas elu peale surma on olemas? Ma ei saa sellele küsimusele vastata, sest ma pole päris kindel. Skeptik minus ütleb, et tegemist oli fentanüüli üledoosist tingitud unenäolaadse seisundiga. Esoteerik minus arvab seevastu midagi muud... Mõned nädalad peale operatsiooni küsis minult üks kristlasest sugulane, et kas ma nägin taevast ja ingleid või hoopis põrgut? Pidin talle heatahtliku muigega tunnistama, et ma ei näinud ei ühte ega teist, kuid see ei tähenda, et elu peale surma poleks olemas.

14 aastat kestnud tööstaaž polegi teab mis lühike aeg. Seega polnud ma mingi „roheline“, kui juhtus minu anesteesiateemaline „õnnetus“. Tagantjärele oli kogu selle anesteesiatralli juures minu jaoks kõige hämmastavam see, et ma ei saanud vastuseid inimestelt, kellelt neid ootasin. Suud läksid lukku, tekkis ringkaitse ja kui ma isegi tegin katseid küsida ebamugavaid küsimusi, läksid inimesed närvi, ajati mingit hämu ning otsad jäidki lahtiseks. Ma tundsin, et ma olen nagu mingi statistiline haigusloo number,  või invaliid selle sõna kõige halvemas tähenduses, või paaria, kellest oli lihtsalt buldooseriga üle sõidetud. Võib-olla peeti mind emotsionaalselt liiga ebastabiilseks, arvati, et ma poleks toime tulnud infoga juhtunu kohta. Aga võib-olla taheti lihtsalt noore ja andeka anestesioloog/intensiivraviarsti karjääri säästa ja eesmärgiks oli see intsident võimalikult ruttu ning efektiivselt kinni mätsida. Sest kombinaat nimega Suurhaigla pidi oma meditsiinilisi veskikivisid edasi jahvatama. Ma pole väga kindel, võimalik, et ma  olen seda ka varem öelnud, aga inimesed lähevad enamasti kohtusse ja pöörduvad ajakirjandusse just sellepärast, et meditsiinis ei suhelda nendega nagu normaalsete ja võrdsete inimestega. See ei kehti muidugi kõigi puhul, on ka väga kenasid ja empaatilisi arste ning õdesid, kellele võib ainult kiitust ja lugupidamist avaldada ning, kes suudavad muuhulgas ka oma vigu tunnistada.

Mäletan hästi residenti, kes seisis osakonna intensiivravipalatis minu voodijalutsis. Kui olin kähiseva häälega küsinud, mis juhtus, alustas ta minu küsimusele vastamist järgmiselt: „Ma pole päris kindel, kas ma võin teile kõigest rääkida...“ Minus tärkas jõuetu viha ja tunne nagu oleksin mingi laboriloom, kellel puuduvad igasugused õigused. See oli ausalt väga nörritav tunne! „Uskumatud kujud!“ mõtlesin tookord jõuetult. Meenutades Michael J. Foxi sõnu, et inimene tunneb oma keha kõige paremini, teadsin ma juba siis, et võin oma sisetunnet usaldada ning juba 2015. aastal hakkasin mälu järgi kirja panema märksõnu, et ma ei unustaks. Ma võib-olla polekski nii pedantselt selles anesteesiajamas kinni, kui ma oleksin täiesti terve inimene, aga ma pole seda ja tõenäoliselt ei saa ma enam kunagi terveks. Seega, kus on garantii, et ma ei vaja elus rohkem lõikusi?? Endometrioosist põhjustatud kanamunasuurune kolle, mis asub rektosigmoidaalnurgas (alakõhus all vasakul), on hakanud endast vaikselt märku andma ja see väljendub valudena vasakus puusas. Nii, et jah... Ma olen muidugi väga tänulik, et ma olen elus, aga parafraseerides üht terava keelega tuntud Eesti ajakirjanikku, tahan öelda, et see, et Suurhaigla tapmiskatse ei sündinud tahtlikult, ei tee juhtunut olematuks.

2014. aastal kui ma sain oma esimesed diagnoosilaksud kätte, siis ma olin väga hirmul ja tundsin meeletult puudust infost, milline see elu siis kroonilise haigusega olla võiks, sest mis seal salata, peale diagnoosimatsu hakkavad ju peas kohe-kohe tööle kõige mustemad stsenaariumid. Nagu teismelisel, oli ka minul raske aru saada kehas toimuvatest protsessidest, mis alguses olid ju üsna tagasihoidlikud, peaaegu märkamatud. Nüüd ma võin siis pisukese sarkasmiga öelda, et krooniku elu on nagu põnevusseriaal, kus iga päev on erinev episood, mille sisu võib olla täiesti ootamatu. Minu eesmärk pole olla ülbe, ma ei otsi kiitust ega haletsust. Kuigi tuleb tunnistada, et periooditi põen küll verbaalset kõhulahtisust, aga palun katsuge see ära kannatada. Mul on siiras soov jagada oma kogemusi ja seda, mis tunne on olla patsient ja kuidas ma manööverdasin Eesti meditsiinisüsteemis. Ehk on need erinevad lood pakkunud võib-olla mõningast lohutust ja miks mitte ka meelelahutust ning teadmist, et te, armsad sõbrad, pole oma jamades üksi. Ükskõik, millistes olme- ja/või tervisejamades te siis parasjagu olete. Ma muidugi loodan, et jamasid ja draamat on võimalikult vähe, kuid vahel on need paratamatud. Ja ehk on nendest lugudest abi olnud ka neile, kes peavad iga päev kannatlikult oma krooniku eest hoolt kandma. Armsad kroonikud ja lähedased, kes on hooldaja rollis, te kõik olete minu silmis kangelased!