Kui elu viskab su teele tomateid, on aeg nendest ketšupit teha...ning elust lõvidega ja lõvideta....

Ma olen kahjuks oma kirjutamise jälle totaalselt unarusse jätnud, sest kolme peaga sõber vaenlane on taaskord ettehoiatamata näidanud oma koledat iseloomu. Eelloona tahaksin natuke joriseda teemal, kuidas täiskasvanud võivad vahel käituda nagu ebaküpsed kooliõpilased. Paljud meist on kokku puutunud koolikiusamisega, mina kaasa arvatud, aga täiesti uskumatu ja nörritav on see, et seda juhtub ka väljaspool kooli täiskasvanueas! Vahel on selline tunne, et see kooliaeg ei saa vist kunagi otsa. Nii mõnedki teist teavad, et ma õpin viipekeelt. Mul on olnud palju unistusi, mis pole täide läinud, aga viipekeele õppimine on siiski üks nendest unistustest, mida mul on õnnestunud ellu viia. Viipekeel on nagu selline mõnus salakeel, milles suhelda. Lisaks sellele on minu arvates ka üsna märkimisväärne, et inimestel on ka teine võimalus suhtlemiseks, kasutades selleks oma käsi, miimikat ja kehakeelt. Kaks kursust, millel olen haigena osalenud, on olnud põnevad, huvitavad ja rasked, kuid samas ka maailma avardavad. Minu kaks õpetajat on olnud väga toredad, pedagoogilised ja ülimalt kannatlikud inimesed. Mul oli ka au ja privileeg nende mõlemaga pisut lähemalt tuttavaks saada. Saime ka päriselt sõpradeks ning ma usun ja loodan, et tegemist on sõprusega kogu eluks. 

Niisiis, asja juurde - eelmine kord pidime ükshaaval viipekeeletunnis teksti järgi viiplema ja samal ajal õpetaja filmis meid. Kuna minul kulus kõige rohkem aega, et oma tekst videole saada, siis mõni meie grupist otsustas hakata nägusid tegema, aga lihashaiguse tõttu on minul paraku mälu häiritud, ehk siis teisisõnu uue info ja tekstide meenutamisel tekib nö „platoo“ ning ajaga läheb see paraku tasapisi hullemaks. Irooniline minu arvates on veel see, et inimene, kes nägusid tegi, töötab meditsiinis. Muidugi ma läksin endast välja, päris nutma ei hakanud, aga väga nõme oli küll olla... Võin veel ära mainida, et tänu õpetaja järjekindlusele tegin oma video siiski lõpuni. Kuid iseenesest oli tegu hea ja õpetliku, samas veidi kurvaks tegeva kogemusega. Mõistan, et ei peaks laskma ennast sellistest pisiasjadest häirida, aga see oli valus meeldetuletus, et tervisejamad teevad endiselt tundlikuks. Hiljem jõudsin järeldusele, et erinevates seltskondades, eriti kui on tegemist uue seltskonnaga, ei tohi tegelikult valvsust kaotada, sest kunagi ei tea, kuidas inimesed võivad reageerida. Ja kui midagi juhtubki, siis ainus viis olukorraga toime tulla, on see naljaks pöörata. Ei tohi kaotada oskust enda üle naerda. Idee järgi peaks endale ka paksema naha kasvatama ja irooniliselt muiates võiks veel filosofeerida, et ei tea küll, mida sööma peaks, et see nahk paksemaks üldse muutuks.

Nüüd sai küll pikk eellugu, aga ma arvan, et see oli vajalik meenutus sellest, millised võivad inimesed aeg-ajalt olla. Aga nagu ikka, tahtsin hoopis millestki muust rääkida. Tõesti väga minu moodi, minna oma mõttelõngaga uitama... 

Ühel täiesti tavalisel sügishommikul lamasin ma oma voodis silmad kinni, sest talutavalt halvast enesetundest oli taaskord saanud talumatult halb enesetunne, nagu paljudel teistelgi kordadel. Põhimõtteliselt ei midagi erilist, tegemist oli kõigest krooniku argipäevaga, aga seekord oli enesetunne kuidagi eriliselt halb. Kuid isegi ka väga halva enesetunde juures  tuleb vahetevahel endale võimalusel tegevust leida, et aeg kiiremini läheks ja, et ei mõtleks niipalju oma parasjagu piinavatele vaevustele. Truu tahvelarvuti vasakus käes, kolm viimast sõrme suremas, sirvisin parasjagu sotsiaalmeediat, kui juhuslikult avastasin ühe toreda, südamliku ja hariva kanali, mille pealkiri on The Lion Whisperer TV. Olin joonelt sõltuvuses! Kanali eestvedajaks on Lõuna-Aafrikas elav ja töötav Kevin Richardson, kes on põhiliselt tegelenud suurte kaslastega üle 20 aasta, ja kelle elutööks ning missiooniks on tõsta inimeste teadlikkust lõvide ja ka teiste suurte kaslaste ning ka maruvahvate hüäänide kohta. See kutt vääriks tõsiselt Nobeli preemiat. Igal juhul soovitan soojalt järgi kaeda, millega tegu. Kui te muud sellelt kanalilt ei saa, siis on võib-olla lihtsalt tore jälgida loomade tegemisi. 

Järgnev materjal loomade kohta ongi enamjaolt pärit The Lion Whisperer TV-st. Kui olin juba mõnda aega The Lion Whisperer TV-d jälginud, siis ühel hetkel tabasin end üsna intrigeerivalt mõttelt, et nii lõvidel kui ka krooniliselt haigetel inimestel on mõningaid sarnaseid jooni. Looduses on suurte kaslaste elu väga stressirohke, konkurents ja ellujäämistingimused on karmid. Kui vangistuses võib lõvi elada üle 20-aasta, siis looduses on 12-aastane isalõvi juba üsna harv nähtus. Nii looduses kui ka vangistuses kuulub valu hoolikas varjamine trauma või haiguse tõttu paratamatult lõviks olemise juurde. Kui teised pride’i liikmed avastavad, et üks lõvidest on jäänud haigeks või, et ta on end mingil moel vigastanud, hakkavad teised tema kallal norima ja teevad tema elu väga raskeks. Looduses võivad teised pride’i liikmed haige looma kas pride’st minema ajada või suisa ära tappa. Seetõttu on nad väga osavad oma traumasid ja haigusi varjama, et jääda oma pride’i juurde. Lõvid on ülimalt sotsiaalsed olevused ja pride’i juurde kuulumine on ellujäämise küsimus. Inimesed on samuti sotsiaalsed olevused ja vajavad ellujäämiseks teisi inimesi ning nähtamatut kroonilist haigust põdedes me oleme kroonikutena väga osavad oma vaevusi varjama. Kas pole nii? Tuleb ju tuttav ette?

Teine asi, mida ma tähele panin, mis on lõvidel ja kroonikutel ühist, on energia  säästmine. Lõvid on öise eluviisiga ja peavad ka jahti öösel ning magavad päeval umbes 20 tundi. Enamjaolt kroonikudki veedavad oma päevi nii, et on täiemahulisel „säästurežiimil“. Seega järgmine kord, kui keegi tuleb teiega pehmelt öeldes kobisema, et mida sa siin laiskled, siis on vastus varnast võtta, et ma sugugi ei laiskle, vaid võtan lõvidelt eeskuju ning säästan oma energiat! 

Kuid mida kroonikutel kahjuks pole, on lõvide imetabane paranemisvõime. Raskest vigastusest, mis esialgu võib isegi surmahoobina näida, võib lõvi paraneda suhteliselt kiiresti. Veidi rohkem kui nädala pärast võib ta juba jalul olla ja taas oma lõvi elu edasi elada. Kuid paraku on neid nii ajalooliselt kui ka tänapäeval inimeste poolt kütitud nii lõviluude kui ka jahispordi pärast. Levinud on legend, et lõviluudel on imelised ravivõimed, et ravida võib näiteks nii pohmelli kui ka vähki. Teaduslikku alust sellel pole. Lõviluid kasutatakse palju ka alternatiivmeditsiinis.

Nüüd peaksid kõik loomaäärmuslased ja muu säärane seltskond ruttu ruttu edasi kerima, sest ma avaldan teile saladuse, mida lõvid armastavad süüa. Lõvide lemmiksöögiks on okassiga ja hobune. Aafrika looduses on hobuse vasteks sebra. Vangistuses antakse lõvidele süüa loomulikku surma surnud vanade ja/või haigete hobuste liha. Meie mõistes sealiha söövad lõvid väga pika hambaga ja veiseliha süües võivad nad saada igemepõletiku. Looduses võib okassea jahtimine lõvile osutuda üsna tüsilikuks tegevuseks, sest okasseast võib lõvile ootamatult saada üsna vääriline vastane. Loomulikult kui lõvi lõpuks okassea kätte saab, siis ta murrab ta maha, aga enne seda võib okassiga oma ogadega, mis meenutavad piike, lõvile päris palju kahju teha, põhjustades erinevaid liiki vigastusi. Looduses ei ütle lõvid ära ka tüügasseast.

Tänu salaküttimisele ja piiratud alal jahipidamisele (canned hunting) on Aafrikas lõvide asualad kahanenud mõningatel andmetel 90%-le. Mis siis omakorda tähendab seda, et kui praegu midagi ette ei võeta, siis aastaks 2050 on lõvid vabas looduses välja surnud. Natuke rohkem kui pool sajandit tagasi oli Aafrika looduses lõvisid umbes 300000, 2000. aastal kahanes see arv 130000-le, ja praegu on looduses umbes 20000 isendit. Päris kurb tegelikult... 

Vahel tunnen, et minus on mõningaid sarnaseid jooni hüäänidega. Sarnasteks omadusteks oleksid siis omapärane välimus ja teiste poolt vääriti mõistetud olek. Ma ei ole kunagi ennast väga targaks pidanud, aga hüäänide kohta on öeldud, et nende otsmikusagar on sama hästi arenenud kui inimesel. Ehk siis nad on sama targad kui inimesed ja vareslased. Mulle meeldib hüäänide juures see, et klannis valitseb matriarhaat ja kindel kord. Erinevalt üldisest arusaamast, pole hüäänidel kirpe, puuke, ega ka muid parasiidi kalduvustega mutukaid nagu teistel loomadel. Minu arvates on üsna huvitav tähelepanek, et hüääni tiinusaeg, kestab kauem kui lõvi oma. Tavaliselt sünnib kaks hüäänipoega, kellel on juba avatud silmad. Võrreldes lõvipojaga, kes on sündides omajagu abitu, suudab hüäänipoeg peale sündi oma ümbritseva keskkonnaga päris hästi kohaneda. Kui sünnivad emane ja isane, siis isane automaatselt allub emasele. Ja kui emasel on hea tuju, siis ta lubab aeg-ajalt ka isast emapiima juurde. Aga kui sünnivad samast soost kaks hüäänipoega, siis on olelusvõitlus poegade vahel karm! Suure tõenäosusega võib isegi surmaga lõppeda. Üks üllatav fakt hüäänide kohta oli veel see, et neil on maailma tugevaim hammustus. Mina arvasin siiani, et tugevaima hammustuse rekord kuulub pruunkarule. Hüäänide naer väljendab närvilisust ja stressi. Mina, kes ma pea alati kasutan naeru kaitsemehhanismina, tunnen nüüd veel suuremat hingesugulust nende vahvate loomadega. Pean teile täie tõsidusega tunnistama, et hüäänidest on saanud minu uued lemmikud. Minu silmis täiesti vapustavad elukad! 

Suhted loomadega pole kindlasti nii komplitseeritud kui suhted inimestega. Enamjaolt on inimsuhted eelkõige riukalikud ja alati mingi tagamõttega. Seda ütles juba Kong  Fuzi, et elu on tegelikult lihtne, aga inimene ise elab oma elu keeruliseks. Muide, mina ise kuulun ka nende inimeste hulka, kes elavad oma elu kunstlikult keerulisemaks. Suhted  loomadega on palju sirgjoonelisemad. Loom on see, kes ta on. Loomad on vahetud, nad ei teeskle, ei valeta, ei manipuleeri, ei murra sinu südant....no see viimane tegelikult kipub pigem vastupidi olema. 

Näib, et terve eluiga on mööda läinud, aga tuleb välja, et ma olen ametlikult vallaline olnud nüüd juba üle 15 aasta. Mitteametlikult? Hmm...ütleme siis kerge iroonilise  muigega, et mitteametlikult pisut vähem. Minevik on minevik ja seda enam muuta ei saa. Olevik imeb lurinal ja tulevik on vaid murtud lubadused ja surnud unistused. Viimane on aegumatu tsitaat "Ozi" seriaalist. Mõningaid asju, mida on elus tehtud, pole enam võimalik olematuks teha. 

Isalõvi – tänaseks on temast saanud inimene, kellega mul on olnud väga pikk, dramaatiline ning kirju minevik. Ma arvan, et pärast pikaaegset kogemust võin üsna julgelt väita, et söör Isalõvi on inimene, kes kuulub ainult iseendale, mitte kellelegi teisele. See ei ole mõeldud solvanguna, see lihtsalt ongi tema eripära. Ta on inimene, keda tuleb aktsepteerida sellisena nagu ta on, või tuleb vaimse tervise huvides kiiremas korras minema jalutada. Mul on siiani kindel veendumus, et kellelgi pole õigust meie suhteid hukka mõista, ainult meie kaks teame, mis tegelikult juhtus. Ma ei kavatse oma suheteteemalist „musta pesu“ siin teie ees lahkama hakata, sest õiged daamid seda ju ei tee, mis siis, et ma päriselt välja ei näe nagu peen daam. Sest tegelikult poleks midagi lihtsamat kui oma pahameel ja kurbus ning pettumus siin välja valada. 

Armastus on tegelikult nii segadusse ajav ja abstraktne emotsioon. Igaühel meist on erinev arusaam armastusest. Kuna meie pereelu lapsepõlves oli väga heitlik, siis umbes 12-aastasena andsin endale lubaduse, et tulevikus ei tõsta ükski mees kätt minu vastu. Aga oma üüratus lapselikus naiivsuses ma ei teadnud seda, et kuritarvitamisel on väga mitu nägu. See ei pea alati olema rusikahoop näkku, see võib olla ka usalduse kuritarvitamine, majanduslik „peedistamine“, gaslighting – sind pannakse kahtlema sinus endas ja sind ümbritsevas tegelikkuses. Loomulikult kuuluvad kuritarvitamise juurde ka nii füüsiline kui ka vaimne alandamine ning vägivald. Aga ma olen korduvalt öelnud, et ma pole kunagi olnud kellegi ohver. Suurim kuritegu, mida olen iseenda suhtes sooritanud, on see, et ma olen lasknud ennast ära kasutada.

Härra Richardson kasvatab oma hoolealuseid armastuse, lugupidamise ja raske tööga. Suurte kaslaste ohjeldamiseks pole sugugi vaja piitsa, taserit, puure ja muid piinamisvahendeid. Ma arvan, et need põhimõtted, armastus, lugupidamine ja raske töö, võiksid kanduda edasi ka inimsuhetesse. Nagu me kõik teame, võivad suhted  aeg-ajalt olla keerulised, dramaatilised ja kurnavad. Kuid samas nagu lõvidki, on inimesed sotsiaalsed olevused, kes vajavad teisi inimesi, et elus paremini kohaneda ja toime tulla. Armastuse kohta inimeste maailmas võib niipalju öelda, et kui romantilistes suhetes hakkab üks inimene teist kohtlema kui elutut objekti, on armastusel kriips peal. Keegi ei saa olla kellegi omand. Ma tean, millest räägin, sest selle eest olen maksnud kõrgeimat hinda. Ma ei laskuks üksikasjadesse, sest ma lubasin, et ma ei hakka teie ees oma „musta pesu“ pesema.

Isalõvil on tegelikult suur süda ja enamik ajast on tal head kavatsused. Mina kutsusin teda Isalõviks sellepärast, et temas võis märgata päris palju isalõvidele iseloomulikke jooni, sealhulgas suuremeelsust, väärikust ja uhkust. Tõsiasi, et ta on sündinud lõvi tähtkujus, ei omanud mingit tähtsust. Või siis õige natuke... Temas on teatavat õilsust ja ma usun, et looduses juhiks ta oma pride’i kuninglikult ja õiglaselt. Kuigi ta ise seda iialgi ei tunnistaks, on ta nagu enamik inimesi üsna tundlik natuur, keskmisest intelligentsem eluvorm, ääretult kohanemisvõimeline ja kätega väga osav. Ma ei räägi seda sellepärast, et ma tahaks teda pjedestaalile tõsta või kuidagi ülistada. Ma tõesti tunnen nii, sest inimesena oli ta minu jaoks väga paeluv. Ilmselt nii mõnigi, kes on nii mind kui ka teda tundnud, küsiks praegu, et kas ma olen puuga pähe saanud? Ei taha teid küll kurvastada, aga tegelikult ei ole. Ma siiralt arvan, et sobivuse korral tunneks ükskõik, milline naine end tema kõrval hästi ja turvaliselt. Ääremärkusena tahan mainida, et ma ennast nende naiste hulka enam ei arva.  

Üks minu suurimaid vigu meie suhetes oli see, et ma muutusin mugavaks ja kaotasin valvsuse ning pärast seda, kui ma olin talle haiget teinud, maksis ta mulle kätte. Ta tegi seda läbimõeldult ja laiaulatuslikult ning ta oli võidukas minu purustamisel. Tema kättemaks oli niivõrd edukas, et mul tekkiski tunne, et minu maailm ongi kildudeks. See tunne kestis paraku päris pikka aega, aga õnneks on siin elus kõik mööduv. Tegelikult võib inimene taastuda päris jubedatest kogemustest. Selles mõttes ei väsi mind inimkeha ja -vaim hämmastamast, kui palju me tegelikult oleme võimelised ära taluma.

Vahetevahel mulle tundus, et me olime nagu kaks vaimse puudega inimest, kes istusid ühe laua taga, aga ei suutnud teineteisega suhelda, rääkida sellest, mis oli tegelikult  oluline. Me olime mõlemad väga erinevates, samas heitlikes tingimustes kasvanud. Nii tema kui mina vajasime tuge. Tagantjärele võin üsna kindlalt väita, et meie suhted olid juba eos hukule määratud, sest me olime teatud küsimustes liiga sarnased. 

Elu on täis ebamugavusi. Proovin nüüd ise vastata paarile ebamugavust tekitavale küsimusele. Mis siis reaalselt juhtuks, kui ma kohtaksin teda tänaval oma  kallimaga? Ma võiks ju lõputult jahuda mingist sisemisest rahust ja zen-olekust, aga tegelikult on üsna kohutav selle peale mõelda. Esiteks tuleksid kõik negatiivsed emotsioonid pinnale ja usun, et ka kõik elumahlad lahkuksid füüsilisest kehast. Tekiks vastupandamatu soov joosta esimesse putkasse või poodi ja suitsu osta ning see sigaret või sigarillo värisevate kätega põlema panna. Sama ajal ise teades, et suits pikendab lihashaiguse korral impulsi ülekannet närvilt lihasele, tekitades haiguse ägenemist. Kokkuvõttes, samahästi võiks vajutada enesehävitusnupule. Igasugune armastus ja enesest lugupidamine lendaks aknast välja. Minu terapeut ütles kunagi, et see on teatud maani normaalne reaktsioon. Huvitav, kuhu maani...? Millegipärast nõuab see suurt pingutust, et enda vastu lahke olla. Ma olen ju kõigest inimene. 

Olen endalt ka küsinud seda, et kas ma suudaksin temaga sõpradeks jääda? Ma arvan, et see vastus oleks eitav ja seda puhtalt bioloogilistel põhjustel. Mõistan, et bioloogilised põhjused kõlavad väga pealiskaudselt. Minu arvates on sõprus mehe ja naise vahel võimalik vaid siis, kui üks nendest on gei. Siis võib see sõprus olla väga soe, vahetu, armas ja mõnus. Aga kui tegemist on kahe vastasoo esinajaga, kes seksuaalses mõttes eelistavad vastasugu, siis on see sõprus küsitava väärtusega. See sõprus pole muidugi võimatu, aga kindlasti on see kahtlaste eesmärkidega, sest sellisel nö „sõprusel“ on alati mingi tagamõte...

Ma olen ennast palju alt vedanud ja teatud põhjustel on mul tõsiselt madal enesehinnang. Kusjuures madal enesehinnang on paljude probleem. See on suisa epideemia, mis sugu ja vanust ei küsi ning millest väga palju ei räägita. Selleks, et teistele meeldida ja kuhugi kuuluda, olen enamasti end tahaplaanile surunud ja palju olen ka pidanud sunniviisiliselt ära taluma ning selle eest saanud erinevatel eluetappidel tomatitega vastu pead, seda muidugi mitte päriselt, vaid ikka ülekantud tähenduses. Seega ühel heal päeval otsustasin, et kui elu on minu teele niipalju „tomateid“ visanud, on õige aeg nendest „ketšupit“ teha. Võtsin vastu otsuse, et olen jõudnud sinnamaale, et nüüd tuleks iseennast uuesti leida, kes ma olen ja mida elult saada tahan. On aeg hakata enda eest hoolitsema. Üle pika aja läksin kohtingule – iseendaga!

Oma kohtinguks otsustasin ette valmistuda täispanga peale minnes. Valisin välja minu armsa õe poolt kootud punase kleidi ja otsisin üles ka punase huulepulga. Jumestuskreemi ja muud säärast ma ei kasuta, sest välja minnes hakkab nägu roppu moodi higistama ja siis on jumestuskreemi triibud näos ning see mööda nägu alla jooksev jama rikuks ära ka riided. Ühesõnaga totaalne katastroof! Kuigi saladuskatte all võin öelda, et ma vaikselt unistan jumestuskreemist, mida võiks ka higistavale näole panna.

Sooja vee ja õhu tõttu on kroonikuna vannis käimine paras väljakutse. Ühest küljest on see soe vann mõnus kogemus, kuid samas ega see kehale väga ei meeldi, sest vanni minnes ägenevad koheselt igasugused „vahvad“ lihashaiguse kaebused. Kuid kohtinguks ette valmistudes polnud füüsilised hädad kõige suurem probleem. Suurim probleem oli sootuks see, et raseerimisvaht oli otsas! „Kurat küll!“ kirusin end. Kuid siis sekundi murdosa jooksul mõistsin, et tegelikult on ju kõik kontrolli all. Tuletasin endale meelde, et õhtu jooksul pole kõige olulisem see, et kas jalakarvad on aetud, vaid kõige olulisem on hoopis see, et kas suudan iseendaga uuesti tutvust teha... Seega rahunesin, mõttes muigasin. Ma ajan pidevalt mingit tobedat täiust taga. Tõsijutt! See on tegelikult väga ärritav. Kroonikuna tuleb sellised pisiasjad ära unustada ja enda vastu tuleks oluliselt armulikum olla. 

Minu üle pika aja esimene kohting oli tõeliselt silmiavav, sain aja maha võtta ja iseenda seltskonda nautides, tundsin ei pea kedagi teist teesklema, olin tõepoolest mina ise. Sest see on vist juba looduse, geneetilise koodi ja evolutsiooni poolt kaasa antud, et kui me kohtame uut ja meeldivat inimest, potentsiaalset partnerit, siis me paratamatult üritame, kasvõi alateadlikult, ennast parimast küljest näidata. Eks ikka selleks, et jätta võimalikult head muljet ja südames säilitada väikest lootusekübet, et ehk saatus soosib uue sümpaatiaga uusi kohtumisi.

Niisiis, minu söögikoht oli Aasia restoran Chi, kus otsustasin šašlõki ja kartuli kasuks. Söök oli imemaitsev! Kuigi oli reede õhtu ja inimesi oli palju, siis vaatamata sellele oli koht vaikne ja mõnus. Vaatasin aknast välja ja mälusin oma liha ning mõtted olid vaikselt autopiloodirežiimile läinud, kui äkitselt kerkis minu ette blond pea ning hele, kerge aktendiga hääl küsis: „Kas maitseb hästi?“ Kuna olin nii poolunne vajunud, siis ehmatasin ennast üsna järsult „kaineks“, püüdsin kiiremini mäluda, noogutasin ägedalt, ajasin pöidla püsti ja seejärel pomisesin: „Kõik on väga hea, komplimendid kokale!“ Kui söök oli söödud, panin end riidesse ja kohtingu kombekohaselt jätsin lauale ka täiesti piisava jootraha ning seejärel lahkusin stiilselt sirge seljaga. Letist mööda minnes noogutasin ettekandjale tänutäheks. Siinkohal väike tarkusetera söögikohtades käijatele – kehtib kirjutamata seadus, et alati tasub viisakas olla inimestega, kes serveerivad sulle toitu.

Järgmiseks ootas mind ees teatrikülastus. Etenduseks oli VAT teatri esituses „Kolm versiooni elust.“ Põhiline sõnum, mille sealt kaasa võtsin, oli see, et inimese olemus jääb erinevates olukordades ikka samaks. „Kolm versiooni elust“ sobib 40-ndates aastates ja vanematele inimestele. Etendust ennast oli väga intrigeeriv jälgida, sest neljast näitlejast olid kaks naised, kes päriselus olid ühel eluetapil ühte ja sama meest jaganud. Kui sellest kodus rääkisin, siis Esiema kostis selle peale vaid, et see on ju teater, kunstiinimesed ongi selline veidi eriline ja teistmoodi rahvas. Aga etenduse sisu oleks siinkohal pisut raske ümber jutustada, seega kel on huvi, võib ise Eesti Rahvusraamatukokku kaema minna. 

Isegi kui te olete kellegagi suhetes, siis ma ikkagi väga soovitaksin üksinda kohtingule minna, sest see annab tõeliselt vahetu võimaluse endasse põhjalikumalt süüvida. Küsida endalt ausaid küsimusi nagu, kuhu oled teel ja kuhu soovid jõuda, mida elult tahad ja mis on sinu eesmärgid nii eraelus kui ka karjääri mõttes, mida ootad uutelt suhetelt...neid küsimusi võiks veel ja veel välja mõelda. Aga kui küsimustele vastuste otsimine on keeruline, siis võib ka lihtsalt iseendaga kvaliteetaega veeta ja see on alustuseks täiesti okei. 

Tegelikult on tänapäeval kohtamas käimine ühest küljest üsna lihtne, samas ka päris keeruline. Suuresti tänu sotsiaalmeediale me elame paraku sellisel hedonistlikul eneseimetlejate ajastul. Erinevates sotsiaalmeedia- ja kohtinguportaalides käimine muudab suhted anonüümsemaks ja kaob ära ka vastutus, sest petmiseks peetakse ju ainult füüsilist kontakti. Pole üldse mingi harv nähtus, et täiesti ontlikud abielumehed, kes on näiteks kahe või kolme lapse isad, otsivad internetiavarustest seiklusi. Ja iial ei või teada, kelle otsa satud. Esimesed kohtingud peaksid tõepoolest olema nagu tööintervjuud, kus selgitatakse välja, et kas tegu pole hoopis sarimõrvariga, kel kloroform ja nöörijupp sinu jaoks autos valmis on.  

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Palun tellige endale tasuta youtube’ist The Lion Whisperer TV ja aidake tõsta teadlikkust lõvide elust vangistuses ja looduses ning, et nad on tõsises väljasuremisohus. Kanali tellimine ei kohusta teid mitte millekski. Mõelge selle üle, mida tähendab armastus teie jaoks, on see vaid sõnakõlks või on armastusel ka sügavam tähendus. Olge enda vastu leebed, kohelge ennast sõbralikult, võimalusel minge üksinda kohtingule, et saaksite teha uusi plaane ja võib-olla keerata elus uus lehekülg...

Aitäh!