Tõenduspõhine meditsiin ja kroonik, kellest võib kergesti saada manipuleeriv mölakas...

 „Poeedid ütlevad, et pahad sündmused muudavad neid. Kui kaotad armasatud naise või oma jalad, võid äkitselt leida oma sisemise ilu. Nii räägivad poeedid. Tõde on, et ei leia. Tõde on, et pärast suurt paha sündmust saad aru, kes sa tegelikult oled.“

Oz

See on üks minu ammuseid lemmik-tsitaate ühest ülimalt jõhkrast, aga väga andekast vanglaseriaalist, kus ei olnud üdini halbu ega häid rolle, vaid kõik tegelased olid äärmiselt inimlikud, nii valvurid kui ka vangid. Kusjuures kõik vangid olid ikka tõsised retsid, psühhopaadid, sarimõrvarid, vägistajad, mõrtsukad, mafioosod, surmamõistetud ning muud pätid ja vargad. Aga vaatajana elasid sa nendele kõigile kaasa. Ma poleks kunagi arvanud, et ülaltoodud tsitaat saab minu elus nii aktuaalseks nagu praegu, aga saatuse või Universumi tahtel nii juhtus. Elu on kord juba selline.

Diagnoosi saades jääb Sul sõpru ja lähedasi aina vähemaks ja seda väga erinevatel põhjustel. Ma võin Sulle peaaegu garanteerida, et Sul õnnestub osa inimesi, kas siis tahtmatult või tahtlikult, endast eemale peletada, sest Sa oled liiga hõivatud oma haigusest tingitud värskete emotsioonidega: „Miks mina...? Kuidas nii...? Elu aeg olen tervena elanud... Jäätmeid käidelnud... Hästi käitunud... Kas ma jään voodihaigeks...? Issand, milline on minu prognoos...?  Kas ma suren nüüd ära...?“ Hästi palju erinevaid küsimusi hakkab peas kummitama, meeleheitlikult ringi käima ja kordama. Selline mõtteviis võib ümbritsevad inimesed pehmelt öeldes hulluks ajada. Mõned persoonid loobuvad ise Sinuga suhtlemast, sel lihtsal põhjusel, et nad ei oska Sinu läheduses olla või, et nad ei oska Sinu muutunud tervise kohta seisukohta võtta. Tegelikult on see suhtumine täiesti mõistetav, suure tõenäosusega enamik meist käituks sama moodi selles olukorras. Need, kes eemale hoiavad, ei ole kindlasti halvad inimesed ja siinkohal ei pea Sa nende vastu põlgust tundma, kuigi vahel võib tekkida tunne, et nad on Sind reetnud, eriti kui suhted on olnud väga lähedased. Aga nad on lihtsalt inimesed, kes elavad hoopis teistsugust elu, kui Sina ja paraku nad lihtsalt ei ole võimelised lõpuni mõistma, mis Sinuga tegelikult toimub, sest nad ei ole ise sellist haigeks jäämist omal nahal kogenud. Aga ühest asjast pead Sa aru saama – Sa ei saa endale lubada nende väheste allesjäänud lähedaste ja sõprade kaotust, sest üksinda Sa ei suuda oma haigustega koos elada. Sa vajad selleks teisi inimesi.   

Ma olen mitmel korral jahunud sellest, kuidas diagnoosi saamine muudab inimest ja kuidas peaksid terved inimesed sellesse suhtuma või käituma. Aga ma ei ole rääkinud sellest, mis juhtub siis, kui kroonikust saab manipuleerja... Võiks ju mõelda, et mida see kroonik ikka teha saab, aga uskuge mind, osa kroonikuid võivad ikka päris vastikult käituda. Tunnistan, olen minagi inimestega nõme olnud...

Tõenduspõhine meditsiin ei räägi Sulle kunagi sellest, kuidas diagnoosi saades muutuvad nii Sinu keha kui ka hing. Imedele võib muidugi loota ja see on inimlikult täiesti arusaadav, sest meeleheitel olles võib iga kroonik klammerduda kõiksuguste variantide külge, mis annavad lootust paranemiseks. Muuhulgas praktiseeritakse ka ju uriini joomist, millest mina, vabandage väga, eriti aru ei saa. Kui loodus on ette näinud, et jääkained peavad kehast välja tulema, siis miks kirevase päralt on vaja neid organismi tagasi toppida??? Ma ei mõista hukka neid, kes seda praktiseerivad, aga minu jaoks on see mõistetamatu ja üsna rõve tegevus. Ausalt.

Kuid jätkates... tõenduspõhine meditsiin ei ütle Sulle kunagi, et Sa ei saa enam iial oma keha ja hinge sellisena tagasi nagu need olid enne haiguste karuselli. Ma tean, et need on väga karmid sõnad ja mul endalgi tõusevad ihukarvad püsti, kui selle peale mõtlen. Kehas aset leidvad muudatused toimuvad sõna otseses mõttes raku tasemel. Esialgu ei pane neid muutusi eriti tähelegi, sest alguses on need nii vaevumärgatavad, lausa mikroskoopilised. Kuid ajapikku hakkab muutunud keha endast märku andma, vahel ka päris ootamatult. Ka mõtlemine ja suhtumine endasse ning ümbritsevasse  muutub ja seda mitte alati halvemuse suunas. Minu isiklik kogemus muutunud mõttemaailma osas oli see, et ühel hetkel sain aru, et ma ei pea leppima mitte millegagi ega kellegagi, kui ma seda ei taha, olgu selleks siis mõni jobu arst, kehvad suhted, halb söök või sootuks midagi muud. Mind tabas ka veendumus, et tihtipeale, just mõtlemise osas, me oleme iseenda suurimad vaenlased...mina ise kaasa arvatud.  See oli päris võimas tõdemus!

Tõenduspõhine meditsiin ei räägi kunagi sellest, kuidas haigeks jäädes muutuvad suhetedünaamikad nii tööl kui ka eraelus, töökaaslaste, sõprade ja perekonnaga. Haigusest saab tõeline proovikivi just suhetes teise inimesega, kelle kõrvale kõigi eelduste kohaselt õhtuti magama heidad. Sest teie suhetesse on saabunud kolmas osapool ehk siis haigus, kes võib vahel käituda nagu kapriisne armuke, andes endast märku kõige ebasobivamal ajal. See kõlab ilmselt pisut veidralt, aga teatud mõttes võib haigusest saada krooniku partneri jaoks konkurent. Vindiga nali on see, et partner ei võida mitte kunagi, alati jääb haigus peale, sest haiguse olemasolu on kindel, aga inimmeel on seevastu heitlik. Me võime rääkida suurtest tunnetest ja emotsionaalsest klapist ning ma olen nõus sellega, et vaimsel poolel on normaalsetes suhetes väga oluline roll. Kuid riskides jätta endast muljet kui emasest primaadist, tuleb nentida, et kui seks suhetest nö „välja sureb“, siis varsti lõppevad ka suhted. Haigeks jäädes võib  kaduda soov füüsilise läheduse järele ja sellesse ei tasuks suhtuda kergemeelselt. Seetõttu olekski diagnoosi saades vaja eelkõige teineteisega rääkida sellistest teemadest nagu seks ja muudest suhete juurde kuuluvatest nüanssidest. Näiteks mida tähendab ägenemine, mida kroonik jõuab teha ja mida mitte ning kuidas saab kroonik panustada omal moel suhetesse. Ja see dialoog peaks kindlasti olema kahepoolne. Sest kõige lihtsam on elada oma frustratsiooni ja kapriise välja teise inimese peal, kes tegelikult pole süüdi, et kahest koosolevast inimesest on üks haigeks jäänud, ning samal ajal hakata ka vigu otsima ja etteheiteid tegema. Veel lihtsam oleks alla anda ja lahku minna.   

Tõenduspõhine meditsiin ei hoiata Sind kunagi selle eest, millega sa diagnoosi saades kohanema pead. Kuidas sa võid ootamatult kaotada oma iseseisvuse. Milline mõju on ravimitel ja mitu korda aastas pead arsti juures või haiglas käima.  

Ühesõnaga tõenduspõhine meditsiin ei räägi kunagi sellest, kuidas diagnoosi saades pööratakse krooniku maailm pahupidi. Sellest ei räägita sellepärast, et tahetakse olla nö  „delikaatsed“, aga mitte põhjustel, mida arvata võiks, et esikohal on näiteks soov säästa haigeks jäänud inimese ja tema lähedaste tundeid. Oh ei! Probleem on selles, et tõenduspõhine meditsiin on väga kliinilise suunaga ja kuna ta on vastutav iga infokillu eest, mida ta kroonikule ette söödab, siis paraku ei ole tõenduspõhisel meditsiinil ajanappuse ja ülekoormatuse tõttu soovi tegeleda inimeste hirmude maandamisega. Sest olgem ausad, neid arste, kes päriselt kuulavad ja on empaatilised, on ikka väga vähe. Inimese hirmudega tegelemine on aeganõudev ja tehtud töö ei pruugi alati anda soovitud tulemust. 

Kui krooniku maailm paisatakse kaosesse, siis muuhulgas kaotab ta selles virrvarris  ühe väga olulise osa oma elust – oma tervise, millesse ta on siiani suure tõenäosusega suhtunud iseenesestmõistetavalt. Keegi tark olla kunagi öelnud, et enamik meist elab nii, nagu oleks pangaarvel veel üks elu. Suits, alkohol, ravimid, öötöö ja praekana -  võib vist üsna julgelt nentida, et see on lausa ime, et keegi meist veel üldse püsti seisab. Kui inimene on kaotanud oma tervise, siis seda võiks ilmselt võrrelda iseenda kaotamisega. Inimene võib leinata ja on täiesti normaalne tunda kurbust, kui ta on kellestki või millestki ilma jäänud. Kusjuures, mis seal salata, pean tunnistama, et see kurbus ja leinatunne tekitavad minus mõnevõrra konfliktseid tundeid. Mina olen arvamusel, et kõikidel juhtudel kurvastab inimese ego, olgu selleks leinapõhjuseks siis mõne inimese kaotus, tervisest ilma jäämine või mõni muu nähtus või asi. Sa oled millestki või kellestki ilma jäänud ja Sa ei saa seda enam kunagi tagasi ning see viibki endast välja, sest Sul enam pole kontrolli olukorra üle.

Kübler-Rossi mudeli järgi kuuluvad leinaprotsessi järgmised etapid - šokk ja eitamine, viha, tingimine, depressioon ja leppimine. Võtke nüüd heaks või pange pahaks, aga kurb tõsiasi on, et enamik kroonikuid jäävad toppama kas eitamise, viha, tingimise või depressiooni juurde. Kas mina ise olen ka toppama jäänud? Muidugi! Imelik ka kui ei oleks, sest elu haigusega kestab iga päev, 24/7. Kõik päevad pole kunagi vennad, tavaliselt tabab mind kas viha või depressioon, vahel mõlemad korraga. 

Kuidas siis negatiivsete emotsioonidega toime tulla? Ausalt öeldes, minul otsest retsepti pole. Kõige parem lahendus oleks õigeaegselt leida endale asjalik psühhoterapeut, kes nö „jagaks matsu“ ja kes aitaks maandada stressi taset ning tunnetega toime tulla.

Nagu ükskord varemgi ütlesin, et negatiivsetest emotsioonidest ja kogemustest võivad välja kujuneda negatiivsed hoiakud. Tekkinud hoiakuid on paraku ka kõrgtasemel professionaalidel, nii psühholoogidel kui ka psühhiaatritel, üliraske ümber kujundada – see eeldab väga head koostööd. Tervisest ilma jäädes võib saabuda hetk, mil elu hakkab nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt allamäge minema. Enam ei suudeta, sellest esialgsest leinast üle saada. See lein võib omakorda muutuda kibestumuseks, mis on suunatud maailma ja kaasinimeste vastu. Kroonik süüdistab kõiki teisi, sest ta tunneb lõputut kurbust, kadedust ja viha. Teised inimesed on ju terved ja nad elavad nö „normaalset“ elu, miks siis tema ei saa enam nii elada... ja siin ei saa rääkida oma haigusega sõbraks saamisest, sest sel hetkel on see päris kindlasti teostamatu ja mõne jaoks see jääbki teostamatuks. Seda tuleks kaasinimeste poolt aktsepteerida. Võin ääremärkusena mainida, et mina pole oma haigustega sõber ja ei kavatse hakata ka!

Kibestumusest kasvab välja teatud liiki õpitud abitus. Paremini ma ei oska selle kohta öelda. Väljendub see siis järgmiselt – kroonik võtab ohvri rolli ning ta võtab endale õiguse kõiki teisi halvasti kohelda, samal ajal soovides, et kõik teda lohutaksid ja talle kõik asjad ette ja taha ära teeksid. Ma võin ausalt käe südamele panna ja endale õlale patsutada ning öelda, et õnneks mina veel selles staadiumis pole. Samas kunagi muidugi ei tea, milliseks inimesed võivad muutuda. Garantiisid ei anna keegi. Aga aeg-ajalt ma ikka esitan Esiemale kontrollküsimuse, et ega ma jumala pärast pole käest ära läinud ja liialt vastikuks muutunud. Ta ütleb alati selle peale naljaga pooleks, et eh pole sul häda midagi, sa veel päris normaalne... Normaalne on muidugi suhteline mõiste, aga meie väikses, pisut kiiksuga peres, täiesti toimib! 

Oma kogemusele tuginedes ma arvan, et krooniku ja terve inimese vahel peaks olema koostöö ilma mõlemapoolse alandamise ja tujutsemiseta. Sest mõlemal, nii tervel inimesel kui ka kroonikul, on häid, halbu ja väga halbu päevi. Kui näiteks kroonikul on halb olla ja ta ei põe haigust, mis on ära võtnud tema kõnevõime, siis on tal alati võimalus viisakalt öelda, et täna on kehv enesetunne või, et täna lihtsalt ei jaksa midagi teha. Ja see on täiesti normaalne. Lootus jääb, et teised inimesed mõistavad ja arvestavad sellega. Kroonikul ei tasu kindlasti end halva enesetunde juures lihtsalt välja elada, sest keegi ei taha olla teise inimese emotsioonide peldik. See on väga alandav kogemus. Seega, armas kroonik, kuigi  Universum andis Sulle s**d kaardid, siis palun ära ole manipuleeriv mölakas oma sõprade ja lähedastega, sellest ei ole kasu Sulle ega ka Sinu lähikondlastele. 

Üksik, juhuslik ja asjasse puutumatu sõraline Tallinna Loomaaiast keset liiva-, kivi- ja linnadžunglit.